Häbitunne

Mis on häbitunne? Miks ta tekib? Kas häbitunne tekiks ilma ühiskondlikke normide olemasoluta?

Mina ei tea. Ma oskan vaid oleta, et vabamas ühiskonnapildis oleks ta märksa madalam. Kuid kas häbi olemasolu on üldse halb või on tegu elementaarse loomuliku omadusega, milleta ühiskond minetaks oma tavapärase olemuse?

Küsimuste kuhjamine on selge märk sellest, et ma ei tea millest ma räägin.

Häbi kohe...

There is an area of the mind that could be called unsane, beyond sanity, and yet not insane. Think of a circle with a fine split in it. At one end there's insanity. You go around the circle to sanity, and on the other end of the circle, close to insanity, but not insanity, is unsanity.

Alateadvus paelub mind.

salamahti valemahti

Tõde pole peidus mulla all.
Ta vedeleb siinsamas.
Lihtsalt ootab, et ta üles korjataks.
Vaikselt.
Oleskelu kaunid hetked.
Aga ümber kargleb segadus, lollus, vale ja õelus.
Hüppab, tormab ja tõmbab tähelepanu.
Meeleheitllikult.
Nahast välja pugedes ja hullumeelselt vahtu suust ajades.
Klaasistunud pilgul tuleb marionett ja korjab üles paar viimast.
Halvemal juhul kõik.
Kollektsioon on täiustunud.
Pungil väljapääsuteedest.
Teie, rumalad, korjake oma tõde, kui teil selleks mahti leidub.
Sest meie on juba oma tõe leidnud.
Valedes.

jepjeppers

Pean kurbusega tõdema, et ma eksisteerin. Probleem seisneb aga selles, et kuigi mul on elu, ma ei ela. Ei võta hetkest viimast. Muretsen liialt ja olen paranoiline. Ja õnnetu. Noor kibestunud kaabakas, kelle sisemine tasakaal on vaatamata enesele valetamisele lõplikult nässus. Olen see, kes arvab, et ta oskab suurepäraselt näha teiste probleeme ja ei saa aru, miks keegi oma kitsaskohtade lahendamisega hakkama ei saa.
Samal ajal olen ma ka see inimene, kes vaatab tülgastusega kiirustavaid linnasipelgaid ja ei mõista seda konkureerivat virr-varri. See, kes näeb, et inimlikud väärtused on tegelikult kõige aluseks ja näeb kevadise muru tärkamist ja hingab sügavalt kopsudesse kevade tagasihoidlikku, kuid järjekindlalt tugevnevat eksistentsi.
Jah, olen see, kes ei näe tegelikult paljudel asjadel lihtsalt mõtet..
Aga ikkagi ma ootan ja loodan vaevumärgatavas usus. Uskudes, et ma olin loodud millegi ilusa jaoks. Et kõik ei pea olema tee peal kivid ja augud. Mõni lilleline periood oleks kaunis.

1,5

Hoi.
Eile oli öko eksam. Selline, noh raskemapoolne, arvestades, et enda meelest justkui jagasin kõike. Nojah. Igatahes pärast oli veel 1 loeng, kuid mitte kõige paeluvam. Saatsime kirju, et davai party täna õhtul . Ja naljast sai idee ja lõpuks oli lausa nii, et oli stiiliks ''lööme ennast üles''. Hah, põhimõtteliselt kõik ronisid seelikusse, kaasa arvatud mina, kes pehmelt öeldes ei kanna seelikut. Aga jah. Jõime viina ka üle pika aja veinile vahelduseks ja peab mainima, et väga mõnus oli.
Pärast seda tuli tahtmine minna tantsima, kuigi see idee oli juba enne olemas. Osad siis suundusid Illukasse, me too, ja osad Zavoodi. Tantsisime seal , seal oli jälle mõttetu rahvas koos, hunnik tibisid, kes ennast võimalikult vähe liigutasid, et jumala eest mingit higistamist ei toimuks. Mul oli suht savi, lasin seal igast tantsusammu :D Aga mingi hetk viskas üle ja oli plaanis üle Kaarsilla tampida. Oli kokkuleppe selline. Olimegi ühe tüdrukuga juba poole peal, kui tal kõrgushirm peale tuli ja noh.. tulime tagasi . Olin täiega bummed. Igatahes jah, suundusime Zavvi. Sai seal ka tantsitud veits ja niisama. Normal biit. Mingi kahtlast vene mussi hakati pärast laskma seal :D Enne olevat Soome oma ka lastud. Isnt that nice ?! :D
Mingi 3 aeg suundusime koju osadega ja siis rääkisime, et jah, küll ma saan ka kunagi üle silla käidud aga mul oli ikka kinnisidee sealt üle kõndida ja tegime ära, JEE. Ametlikult Tartu Ülikooli tudeng. Imeline !

Oled sa vahel tundnud, et pisikesed närvirakud su peas tahaksid justkui lõhkeda, kui sa kuuled kedagi meeleheitlikult ja valjult trükkimas? Mina olen . Aga võib-olla, et mu neuronid on lihtsalt jobud. Ära trüki kõvasti! Inimene teisel pool saab 4 sekundit kauem ka oodata. peace.

Sünnime abitu, kisava ja limase tombuna siia maailma. Alustame antud võimalust, tinglikult oma rada. Miks tinglikult? Sest see oma rada pole enam väga oma. Võiksime näha kogu eksistentsi hoopis teisest perspektiivist. Edukust ja mittekellekski olemist. Kõik alustavad nullist, ei milletagi, ei teadmiste enese ega maailma kohta. Vaid piiramatud võimalused. Taaskord - tinglik vabadus. Aegade jooksul on suudetud eluks püsimiseks luua nn. ideaalne viis seoses meie kasvamise ja arenguga. Et kui oled laps, siis pead olema koolis ja muutuma tõsiseks täiskasvanuks. Kas siis täis kasvamine on tarkusi täis kasvamine, samal ajal enese mina minetamine?
Ei saa olla allakäiku, sest olemine säilib, ja ka olemises, nii tühine kui see ka vahel ei tundu, on siiski mitteeksisteerimisest kõrgemal tasemel. Kui oleks inimestel võime rännata tajumatute, kuid kindlasti olemasolevate kõrgemate dimensioonide vahel, oleks ehk lugu teine.
Mis oleks, kui ei eksisteeriks majandust, haridussüsteemi, seaduseid.. Kas elaksime kaoses või paradiisis? Kas oleksime võrdsemad, kui oleme seda praegu? Kas jooksime ennast lolliks ja saaksime narkootikumidest üledoosi või poleks üldse kedagi, kes alkoholi toodaks ? Rahata maailma lakkaks ..? Ei. Siis jääks alles koorealune. Säsi ja sisu, asjade tuum. Inimesed ja suhted, toit, armastus, pere. Loomulikult ka tülid ja probleemid. Kuid kindlasti oleks maailm rahulikum sellest meeletust konkurentsist. Hipi-elustiil võiks tuua, ma arvan, vähemasti kahele kolmandikule kindlasti rahulolu. Loovus ja kujutlusvõime tooksid värvid kindlasti ellu, mida tänapäev on nii meeletult nõrutanud meie vaimust.

trepp

Ma pole mingi kirjanik, et siia midagi jõle sügavat kirjutada. Maailmavalust ja maailmarahust ja surmast ja mannavahust. No tegelikult võiks kah, aga see selleks.
Vahel tuleb ette hetki, kus sa näed, et kogu see maailma värk on vussis, kuidagi uskumatu, et kogu see masinavärk veel endiselt vee peal püsib. Näiteks praegu kogu see valimiste rõõmuratas Eestis on tekitanud sellise tunde, et meie eest ei seisa siin keegi. Ja kõik on jube pahased ja kiruvad võimu. Ja lähevad jälle märtsikuus ja valivad rahuliku südame reformierakonna.. Oravate vabariik. Mitte et teised palju paremad oleks. Ise peame elama niikuinii. Aga algus võiks kõigil olla ilus ja võrdne. Sest sünnihetkel me seda ju oleme. Lükkame käima omaenese ajaratta ja loodame, et see veereb ikka edasi.
Paljusid filosoofe on ajastu käigus alati muserdanud äng, et kunagised ajad olid paremad, et meie loodud aeg on pidevas allakäigus. Eks oli Pythagorasel kindlasti ilus elu oma Jumalikku päritolu täiusikkude vormide maailmas. Või kosmiliste maiadena, kes püüdsid meie maailma sagedusi sünkroniseerida Galaktika omaga. Eesmärk, kord täidetud, polnud neil enam vajadust siin lihakehana eksisteerida. Kuigi... euroopast sisserännanute julmus panna naised-lapsed majja, see süüdata ja lasta meestel kuulda oma perede surmakisa ning seejärel saada tapetud on minu mõistuse jaoks ikka äärmiselt sadistlik tegu. See pole lihtsalt vabanemine, see on mingi haiglaslik valu nautlemine, piinanektari rüüpamine hõbekarikast.

Kriitikameel
On vajalik igale funktsioneerivale inimesele. Eile ma märkasin, et mul viskab see kopa ette, mitte just kriitika, vaid sulaselge tagarääkimine. Lihtsalt teiste välimuse üle naermine ilma mingi põhjuseta. Enesele SELLISE tegevusega rõõmu leidmine. Labane ja kitsarinnaline suhtumine. Me peaksime ikka tõsiselt rohkem kontrollima oma käitumist teiste inimeste suhtes. Vastikus tekib juba .. Ma ei saa öelda, et ma ise oleks mingi tubli selle koha pealt, vahel olen vihane ja purskan igasugust jama välja, impulsiivne või midagi. See on see täiskasvanute maailm , kus 80 protsenti juttudest on naabrinaise koduremondist, lapse kuritegudest ja naabri-Malle kaalutõusust. Kord mainisin ma seda oma vanaemale, et mis vahet sel on, kuidas teised elavad. Selle märkuse peale muidugi nähvati mulle, et ma olen ikka terava keelega.

Ah, ma ei taha isegi lugeda seda rosinasaia, mis ma praegu kokku kirjutasin. Head sõbrapäeva kõigile!

..

Hi, me again!
Kirjutan, sest pidasin vajalikuks mainida- miski on korrast ära. Kõige hullem selle juures on see, et ma ei tea päris täpselt, millega on tegu. Enesesse vaatamine ei andnud hetkel tulemust.
Ehk on tegu lihtsalt vajadusega suhelda rohkem? Viimastel nädalatel olen tundud end rohkem üksinduses, isegi koos kellegagi olles. Isoleerituna. Külma ja samas naiivsena.
Eile öösel oli täiskuu. Juhtus nii, et ma jälle unes sonisin. Hirmutan siin inimesi niiviisi. Haha. Aga jah, ütlesin : '' ma ei taha, ma ei taha..'' god knows what, aga ma ei taha nähtavasti. Eks ole .
Unes nägin üldse suuri madusid, kes redutasid kuskil puude peal, kuni oksad läksid raagu. Aga no need olid ikka ühed pirakad maod. Mingi video või film oli ka veel unes, kus mingi mees tükeldas teatava rümba päris jõledalt tükkideks. Verd oli palju. Paanikahoos tahtsin käsi pesta, aga ka kraanist tuli verd.. Vaimne tasakaal on ikka paigast ära, rsk.

tühi tekst

Tahaks midagi õudselt kirjutada. Lihtsalt näpud sügelevad. Kõik on kuidagi liiga korras praegu :D Võib-olla sellepärast ei oskagi miskit viskit siia toota. Jõulud tulevad ju varsti. Kooliga on korras. Vabadus. Tegin eile piparkooke ja glögi ja lugesin Meister ja Margaritat. Toas oli hubane oranžikas valgus. Alles hiljuti sai metsas käidud rõõmu hingamas. Tõesti, tuju on praegu hea. Ja kui kõik on hea, siis tegelikult ei oskagi midagi kirjutada. Mina vähemasti. Mulle on blogi rohkem südamepuistamise koht, kui mingite sündmuste jäädvustamise paik.
Panen siia siis mingi ilusa pildi või midagi .

sa olid tubli

Pühi puhtaks oma silmad. Ava nad täielikult. Nii on parem.

See sai nüüd ühele poole. Tormiline, kurb, uudne, tugevdav ja arendav ning teisalt taandarendav sügissemester ütles nägemist.
Nemad on paremad kui ma alguses oskasin loota. Nemad on aga egoistlikumad, kui ma enne ehk oleks tahtnud tunnistada. Paljud neist vähemalt.
Jänese kõrvad paistsid lumehange tagant. Mängisid ilusad eesti laulud ja olid inimesed, kes mõistsid üksteist ja leidsid puuduolevad sõnad lennult. Nagu mitu mina, mis täiustavad tervikut. Mulle meeldis ideede jagamine. Enese leidmine teiste läbi. Ja miks nii palju mina on meie lausetes?

I m so random.
Jäine kuu tõuseb meie kohale.
Vein on soe. Sõbrad on soojad.
Puhakem, sõbrad. Nüüd on selleks aeg.

1 2 3

Kaotage kontroll. Näidake enda mina.

Kes te olete? Kuhu te tormate?

Kiire, kiire, kiire.

Viirastuslikus udus liigub hammasrattana aeg.

Hinged ahelates.

Silmad maas, tee on ees.

Astu, astu, astu!

Annab asu või mis- ei saa enam aru?

Pea läks rajal kaduma, hing jäi hulpima kesksesse tühjusesse.

Sinu naer kajab tühjalt.

Rumalad pilgud saadavad su samme.

Mõistus tõrgub.

Lõhnad, maitsed, helid.

Tõmbad sisse, sügavalt, seedid, võngud kaasa.

.. Ja lähed edasi.

Mineviku varjud on alati kaasas.

Tülgastusega silmitsed neid moraalijüngreid. Samal ajal põlastad ka iseennast.

Liivaterad rannal näivad kaunid. Õnnelikud.

Ei taha enam närve neile kulutada, avad silmad.

Võtad enda kätte saatuse mängulaua ja astud otsustava käigu.

Võitlus alaku. Hing on lõpuks vaba. Unusta kontroll.

Mingil hetkel käis ära see klõps. Muutused ei pidavat toimuma üleöö, kuid ma tunnen, et mul pole üldse vajadust koju minna. Ma poleks uskunud, et ma seda nt nädal aega tagasi oleks öelnud. Samas ma ei saa öelda, et ma seda kohta siin väga armastaks, just ühikat ja kooli, kuid miski siiski on teistmoodi nüüd. Ma vajan praegu suhtlust, tunnen kohe siirast vajadust selle järele. Kooliga läheb, nagu ta läheb. Mille jaoks pingutada ninast veri välja, kui see pole mu kirgki. Lasen asjadel voolata omasoodu. Tasakaalukus ja täiskasvanulikkus koputas mu õlale ja ma tervitasin teda. Vähemasti praeguseks. Teades oma natuuri, siis ei pruugi see sugugi pöördumatu protsess olla.

Eile käisin tõrvikukõnnil, oli esimene detsember. Kindad haisevad endiselt petrooleumi vms järgi :D Aga jah, selline vahepala. Õhtul sai veel lõdvestustreeningus käidud, mis oli ülichill, said keskenduda iseendale ja tunnetada keha ja hingamist. Vaikust ja vaikseid helisid. Ja siis õhtul 11 paiku otsustasin kursaõe poole õppima minna, ja isegi veidi õppisime, kuigi põhiauru sai suhetest rääkimine. Küsisin temalt muuseas: kas sa oled õnnelik ? Naljakas, et inimesi võtab see küsimus esmapilgul nagu kohmetuks, nagu mis võttes ja nii. Õnne nimel me ju kõike peakski elama. See peaks olema siht. Aga ma ei süüdista teda, igapäeva virrvarr ajab selgemalgi mõistusel pea sassi...
Homme tahaks genni minna, on alati tundunud lahe koht, aga samas pole seal sees korralikult peol käinudki. Ükskord esinesime seal ja paar korda sai seal ees öösel istumas käidud, aga selge eesmärgiga sinna minna - pole saanudki!
A ja siis laupäev ka pidulik rets, nimega reps.
Ah ja, 2 nädalat jäänud 1 semestri lõpuni, ohjee. Janunen ilukirjanduse järgi. Meister ja Margarita -t olen juba ligi pool aastat tahtnud lugeda, ehk nüüd jõuluajal rohkem.. aega.
Tingimusteta armastus on ikka paganama raske. Lihtsalt väike off topic mõte.
Kui inimestel oleks rainbowskin, huvitav, mis värvi nad päevitades läheks? Ja huvitav, millal mingi inimene vaatas taevasse ja mõtles,et see sinine taevas pole niisama kuppel, et seal taga on veel midagi? Midagi meeletult suurt ja meile hoomamatut.
Talv on ilus. Öises Tartus kõndida on mõnus :)

Iga vesi jõuab ükskord jõkke. Tätte, oh jah.
Jõudsin taas üle kuu aja koju. Nõnda hea oli. Keskkonnavahetus on nii paganama kosutav, kõigest sellest survest eemal. Ja kui juba Haapsalus, siis, tore jälle näha nö vanu sõpru, kellest enamiku kohta võib öelda nüüdseks vaid parimal juhul tuttav.
Igatahes sai oldud 1 tüübi juures, kus.. polnud väga meelierutav. 8, lennujaam, mida iganes pakutakse. Siin me oleme. A ja võlvis ju ka sai veidi trumme toksitud, sest kokku need pandud ei olnud , mis ei osutunud siiski takistuseks.
.. Külm , veidrad värinad, palavikuline tunne. Mis muu, kui palavik see oligi..
Ihude soojas on siiski hea. Lähedus inimeste vahel on nii siduv, ühtsus ja hoolivus. Või on see kõik taandatav alkoholile? Jään vastuse võlgu. Peaks õppima eksamiks. . . Ah, aga ma ei taha ennast jälle sundida. Sunnid ja sunnid ja jõuad ikka samasse punkti, kuhu kõik teised ühiskonnajüngrid. Sipelgad, kes töötavad peatumata, et viia ellu suurt plaani. Hoida süsteemi töös.
Ma ei taha täna kuidagi sujuvalt kirjutada. Kõik jookseb kui hakitub filmiriba, kus iga kaader on teisest sõltuv, kuid samas iseseisev.
Lumi on maas, koer on lombakas, ja mul on inimestest kahju. Veel hullem , mul on ka endast kahju. Selle teksti pealkiri peaks vast olema segaduses küsimus. Suur , igavikuline tühjus. Ruum, millel pole lõppu ega algust. Halleluuja johhaidii.

sa ära ära jahtu

Selg sirgu, siis käivad kehast puhtamad ja ilusamad mõtted läbi.
Heli kõlab, võngub kõritunneli väikestel membraanidel.
See on tõepoolest nii, et inimene kuivab igapäevase akadeemilise surve all. Kõik konarlused püütakse iga hinnaga ära lihvida. Aga mina lähen ikka aina imelikumaks. Tuim, liivapaberiga silutud ja teadmisi täis topitud veidrik. Lambasadamat ei ole ju olemas? Veel vähem torujuhet, mida mööda villased määgides sammuvad paremate rohumaade poole.
Tere me oleme geograafid! Ei ole ju?! Me oleme tudengid, kelle ainus uhkus on öelda, et pärast 3 kuud oleme juba geograafid, kuid tegelikult.. ei tea me sittagi. Me oleme inimesed. Ja lambad on täieõiguslikult lambad, lõppude lõpuks on ka mustad lambad lambad.
Tekkinud on jälle tahtmine põgeneda reaalsuse eest kuskile värviliste kujutelmade embusse. ga need tahtmised tahtmisteks jäävadki, alatihti. Armastusest rääkimata. Aga ma ei armasta praegu ennastki, kuidas saab siis keegi teinegi seda teha.
Mu nahk on kui kuumaastik. Ma ei saa seda kontrollida, see lihtsalt elab oma elu. Kuigi mu hirmudest ta toitub meelsasti. Olen mõelnud nii mõnelgi korral, et ehk mu praegune psüühiline seisund on põhjustanud mu allergia ägenemise, allasurutud mõtted tahavad välja ju kuidagi pääseda. Kõik me tahame ju vabadust. Või siis õndsaid ahelaid?

Häda ja Viletsus. Oh häda, alles eelmine nädal , ostsin õuna, mis mäda. Oh, häda!

Uni on. Ma tahaks magada. Nüüd ja pikalt. Avada silmad ja pugeda oma soojast kookonist välja, kui lumi on maas. Astuda öös lumevaibale, visata pikali ja vaadata taevasse, kust tuleb lund aina juurde. Kõik on vaikne ja valge. Kõik probleemid on kattunud lumega, nad on jäätunud ja kahjutud.

Tahaks kõiki näha, inimesi, näha, kuhu nad jõudnud on. Kui on kuhugi muidugi. Ja ma ei pea silmas seda, kus koolis nad õpivad, vaid mis inimesed nad on. Muutused muudavad ju inimest kõige rohkem. Oot, mida ?! Igatahes jah.. nii on.
Ma ei taha enam analüüsida, üle mõelda, kuid harjumused surevad visalt. Soojust, värve, rõõmu, vabadust..

Otsides vastuseid kulunud küsimustele.

Ma asun Tartus. Siin ma olen. Kohut võivad mõista vaid vähesed.

Puurilind oma hallis kastikeses, olemas on voodi, laud, riiul ja tool. Nokin tasa teri ja kogun vastumeelselt risustavaid teadmisi. Hingan ajale kuklasse, kuid kätte ma teda ei saa. Oma laulu olen juba ammu minetanud. Kurvaks muutuvad mu silmad, kui nähtamatu käsi tõstab mu jälle siia keskkonda. Mõned lennud läänemaale toovad minusse sära, kuid lõpuks tõmbab õhukeeris mind tagasi puuri. Ja nii ma nokin teri ja nukrutsen ja ajan taga tühja tarkust, mis kuhugi ei vii.

Vastikustundega tulen loengust tagasi ühikasse, kus mind ootab jälle õppimine. Ained on tülgastavad, vaid keemia, füüsika, matemaatika. Jätke palun see tamp ja laske mind koju!

Retsimise eest küsitakse 100 krooni, 1 öö metsa vahel. Toredad kaasgeograafid tõesti. Andke andeks, milleks see kõik? On raske olla ülikoolis inimeste keskel, kel kõigil on mingi visioon, mingisugunegi aimdus, kuhu liikuda. Mina seda ei oma. Ma pole ambitsioonikas. Ehkki mulle meeldib raha nagu igale teisele inimesele, ei näe ma seda töös ega elus peamisena. Tahan rahu ja tasakaalu, stabiilsust. Ja seda just meie tänapäeva maailm ei salli. On pidev kiirustamine ja hoo lisamine, raha kogumine ja eesmärk kõigil jõuda tippu. Ma tahan peatuda, mõtelda, unistada. Nokitseda tasapisi ja omaette. Teha midagi, millest oleks kasu.

Tahaks lihtsalt olla kodus. Mul on kõrini sellest kohast. Ma ei saa siin puhata, selleks ei anta sulle võimalust. Ideaal on pidev teadmiste ammutamine. Aga mis siis, kui ma ei taha seda?

Mõni õhtu toredas seltskonnas ja siis jälle mitu nädalat tööd, higi ja pisaraid.

Kedagi ei huvita. Mitte kedagi tegelikult. Hingemattev on see tunne. Sa teed ja tõttad, kuid kuhugi ei jõua.

Elu parimad aastad on illusioon. Siin seda ei ole.

Jah , pealkiri oli küll vastuste otsimine, kuid selleks pole vaja isegi küsimusi esitada. Sest siin lihtsalt ei ole midagi küsitavat. Siililegi selge, et see pole minu koht.

Vahel ma naudin üksindust. Tegelikult mulle meeldib päris tihti olla üksi isenendaga. Täna käisin jalutamas ja see oli hea. Lihtsalt käia ilma, et peaksid oma sammu kellegi teisega ajastama. Rahulikult enese ja oma mõtetega. Vaadata ringi, tunda veidi kurbust, naeratada suvalistele inimestele, kes vastu tulevad. Korjata sügiskollaseid vahtralehti. Tulla koju , istuda rahulikult. Teha seda, mis meeldib. Tantsida, kui tuju tuleb. Süüa sokolaadi ja tundmata ebamugavust, kui teisele ei paku.
Ei paku pinget? If you like it, you know it. If you don't, then you don't.

Georebane

Mõtlesin kirjutada vahelduseks sellele halale jms stiilis mida tunnen jutule ühe mida teen loo.

Nonii.

Igatahes, siinne elu on erinev mu elust kodulinnas. Pole väga imestada ka ju. Tartus on noori inimesi ka ikka tänavapildis erinevalt Haapsalust.
Käisin laupäeval Zavoodis, mis esmapilgul tundus lihtsalt üks väike uberik, kus rahvas oma jooki libistab. Muusika oli täitsa hea, kuid ju oli see seltskond, mis mulle seal meeldima hakkas. Ühtede täiesti suvaliste tüüpidega mängisime lauajalgpalli ja proovisin seda imehästi lõhnavat kirsitubakat, mis oli sada protsenti pettumus. Tavaline suits, ei midagi muud. Sai räägitud seal veel muu rahvaga ja kuidagi tore oli. Inimesed ei olnud kapseldunud ja neil ei olnud kiiret. Ühel kutil olid nii ilusad sinised silmad, need nagu paistsid läbi.

Mida ma siin õigupoolest teen?

Ma ei oska sellele isegi vastata. Ma tahaksin tõesti ära. Asi pole selles, et ma pole valmis tööd tegema või midagi, ma lihtsalt tahan ära. Ja ma isegi ei oska seda ratsionaalselt seletada.

Alles see oli, kui ma mõtlesin oma tulevikule, kui millelegi kaunile, kuid nüüd on mul pidevalt tahtmine nutta, kui ma sügavamalt mõtlema sellele asjale jään. Kaasaarvatud on see praegu. Iga üksik hetk iseendaga viib mind mu plaanile lähemale, oma ettetallatud rajalt sinna, kuhu ma ei peaks olema. Või on hoopis see koht vale ?

Kas teiste arvamus mind selles osas huvitaks, ei ole peamine. Ainuke, kelle jutt mind kõigutab, tegelikult mu enda ema oma, mitte kellegi teise. Sest teistel on alati ükskõik. Nad toovad sulle soovitusi, mida sa tead juba ammu. Ammu enne kõike. See nii-öelda kindel valik, millega sa ei eksi ega tee midagi valesti.
Aga kui ma olen siin kurb ja masendunud, siis ongi ju kõik valesti.
Ükski algus ei tohiks olla ju nii raske. Ma ei taha olla koormaks teistele, kuid mulle näib, et minu elatamine siin on lihtsalt puhas ajaraisk, kuna kõik tunne on kadunud.
Massiline lambakari, lävendi ületanud reklaamiohvrid, kes tulid parima järele ja said vaid seda, mida kõik teisedki. Elu on küll võitlus, kuid see siin on MINU oma ja ma ei taha seda SIIN jätkata. EI taha.