Ma pole mingi kirjanik, et siia midagi jõle sügavat kirjutada. Maailmavalust ja maailmarahust ja surmast ja mannavahust. No tegelikult võiks kah, aga see selleks.
Vahel tuleb ette hetki, kus sa näed, et kogu see maailma värk on vussis, kuidagi uskumatu, et kogu see masinavärk veel endiselt vee peal püsib. Näiteks praegu kogu see valimiste rõõmuratas Eestis on tekitanud sellise tunde, et meie eest ei seisa siin keegi. Ja kõik on jube pahased ja kiruvad võimu. Ja lähevad jälle märtsikuus ja valivad rahuliku südame reformierakonna.. Oravate vabariik. Mitte et teised palju paremad oleks. Ise peame elama niikuinii. Aga algus võiks kõigil olla ilus ja võrdne. Sest sünnihetkel me seda ju oleme. Lükkame käima omaenese ajaratta ja loodame, et see veereb ikka edasi.
Paljusid filosoofe on ajastu käigus alati muserdanud äng, et kunagised ajad olid paremad, et meie loodud aeg on pidevas allakäigus. Eks oli Pythagorasel kindlasti ilus elu oma Jumalikku päritolu täiusikkude vormide maailmas. Või kosmiliste maiadena, kes püüdsid meie maailma sagedusi sünkroniseerida Galaktika omaga. Eesmärk, kord täidetud, polnud neil enam vajadust siin lihakehana eksisteerida. Kuigi... euroopast sisserännanute julmus panna naised-lapsed majja, see süüdata ja lasta meestel kuulda oma perede surmakisa ning seejärel saada tapetud on minu mõistuse jaoks ikka äärmiselt sadistlik tegu. See pole lihtsalt vabanemine, see on mingi haiglaslik valu nautlemine, piinanektari rüüpamine hõbekarikast.
Kriitikameel
On vajalik igale funktsioneerivale inimesele. Eile ma märkasin, et mul viskab see kopa ette, mitte just kriitika, vaid sulaselge tagarääkimine. Lihtsalt teiste välimuse üle naermine ilma mingi põhjuseta. Enesele SELLISE tegevusega rõõmu leidmine. Labane ja kitsarinnaline suhtumine. Me peaksime ikka tõsiselt rohkem kontrollima oma käitumist teiste inimeste suhtes. Vastikus tekib juba .. Ma ei saa öelda, et ma ise oleks mingi tubli selle koha pealt, vahel olen vihane ja purskan igasugust jama välja, impulsiivne või midagi. See on see täiskasvanute maailm , kus 80 protsenti juttudest on naabrinaise koduremondist, lapse kuritegudest ja naabri-Malle kaalutõusust. Kord mainisin ma seda oma vanaemale, et mis vahet sel on, kuidas teised elavad. Selle märkuse peale muidugi nähvati mulle, et ma olen ikka terava keelega.
Ah, ma ei taha isegi lugeda seda rosinasaia, mis ma praegu kokku kirjutasin. Head sõbrapäeva kõigile!
