Tahaks muutuda. Oma peas. Jah, inimene peaks jääma iseendaks, aga sinust endast pole alati piisavalt. Ma tunnen ennast kui seina löödud nael. Kinni ühes ja samas punktis. Ma ei taha öelda, et ma oleks õnnetu, kuid ma ei suuda luua oma ellu progressi. Ma ei ütleks, et ma oleks hale. Miks ma peaks? 445 kilo kaaluv mees ei saa enda kodust muud moodi välja kui helikopteriga. Ma pole äärmus. Mitte kõige hullem, kuid kaugeltki mitte parim. Ja isegi selle kirjutamine siin on mulle millegipärast raske. Tunnen nii mõneski asjas, et mu peas on suurepärane idee, visioon, kuid kui ma püüan seda väljendada- sõnas või paberil või kasvõi oma kehaga, ei tule see välja. See tuhmub ja muutub sama häguseks ja halliks, millisena ma ennastki tunnen.
Astus sammu, astus kaks, sillakene katki praks.
Ohh, kuidas mulle meeldib muusika, milles on emotsioon. Selline, et tunned, kuidas iga heli tekitab sinus hea tunde. Selline soe särin, justkui lonks kanget alkoholi tühja kõhu peale. Ainult mitte rummi. See pole minu jaoks :)

Mulle meeldib teid analüüsida. Teistega on palju lihtsam hakkama saada kui iseendaga.
Inimene ei tulnud ahvist. Karu-Kati tuli karust.

Miks Obama sai Nobeli-preemia?
Millal kõik paremaks läheb?

... ning, kas ta mäletab.
Kas ta peaks üldse ?

No mina ei tea. Reede oli. Pidu oli. Meeldiv.
Praegu on reporteris ahvid nagu vene huligaanid. Igor, Juri, Vladislav. Uffo-kõrvad. Aga jah, igatahes ma läksin laupäeval pool 8 (!) magama, a kell 3 oli uni läinud. Tuus. Hakkasin mõtlema, et kui inimene pidevalt ärkakski kell 3, siis tal oleks päris raske vist ühiskonda sulanduda. Kool hakkaks keskpäeval ju siis. Aga jah, hommikul saaksid isegi sõpradega välja minna. Juhul, kui sul sellised öökulle leiduks.
Mina oma päeva siis alustada ei saanud, sest ma polnud oma kodus ja teiseks- ma ei tahtnudki. See oli aeg minu jaoks. Aga võimalused olid limiteeritud. Hakkasin hispaania keelt õppima ja muusikat kuulasin samaaegselt. La isla bonita lausa kõlas ka. Aga jah, kella 6st vajusin ära siiski. Unenäod hakkasid pihta. Elulised absurdsused. Huvitav, kui pikalt siia kirjutada saab? Täna keerati kella.
Kaldusin teemast mööda. Möö-öö-ööda.
Ma läksin poodi. Jutt käib nüüd unenäost. Ma läksin poodi. Võtsin jalast ära oma tossud. Hakkasin testima lõhnasid, kuid pillasin pudeli maha. Terveks jäi, aga laks oli päris kena. See aga turvasid ei kõigutanud. Neid tuli igast kandist nagu arvutimängudes killerkolle. Hakkasid kõik minuga õiendama, et miks sa üldse siin olen ja et mis ma lõhnadega teen. Ütlesid, et võid endale lõhnu nende poolest laeva pealt osta. Ma raevusin. Hakkasin ära minema, kuid ma ei leidnud oma jalatseid isegi enam üles. Keegi oli ära varastanud. Ära ma sealt läksin. Tipatapa, ei tapa.
Siis ma nägin teel mingit meest, kes pidas kõnet. Mul tuli idee, et ma kirjutan kaebekirja selle poe pärast. Selle algus kõlas nii:''Kallid kaaslinlased! Eesti on ilus saareriik ja inimesed pidavat toredad olema, kuid seda ei saa mitte öelda kaubamaja turvade kohta.''
Eesti pole saareriik. See, et meil on Saaremaa ja Hiiumaa, ei muuda Eestit saareriigiks. Huvitav.

kõik saab alguse.

Nii. See on nüüd Minu blogi. Ma pole päris kindel, kuidas mul selle meisterdamine läheb. Arvatavasti hakkan ma siia kirjutama oma mõttekilde ja unenägusid. Kaldkirjas, kuid moonutusteta. Edu mulle..