Ma ei oska sellele isegi vastata. Ma tahaksin tõesti ära. Asi pole selles, et ma pole valmis tööd tegema või midagi, ma lihtsalt tahan ära. Ja ma isegi ei oska seda ratsionaalselt seletada.
Alles see oli, kui ma mõtlesin oma tulevikule, kui millelegi kaunile, kuid nüüd on mul pidevalt tahtmine nutta, kui ma sügavamalt mõtlema sellele asjale jään. Kaasaarvatud on see praegu. Iga üksik hetk iseendaga viib mind mu plaanile lähemale, oma ettetallatud rajalt sinna, kuhu ma ei peaks olema. Või on hoopis see koht vale ?
Kas teiste arvamus mind selles osas huvitaks, ei ole peamine. Ainuke, kelle jutt mind kõigutab, tegelikult mu enda ema oma, mitte kellegi teise. Sest teistel on alati ükskõik. Nad toovad sulle soovitusi, mida sa tead juba ammu. Ammu enne kõike. See nii-öelda kindel valik, millega sa ei eksi ega tee midagi valesti.
Aga kui ma olen siin kurb ja masendunud, siis ongi ju kõik valesti.
Ükski algus ei tohiks olla ju nii raske. Ma ei taha olla koormaks teistele, kuid mulle näib, et minu elatamine siin on lihtsalt puhas ajaraisk, kuna kõik tunne on kadunud.
Massiline lambakari, lävendi ületanud reklaamiohvrid, kes tulid parima järele ja said vaid seda, mida kõik teisedki. Elu on küll võitlus, kuid see siin on MINU oma ja ma ei taha seda SIIN jätkata. EI taha.
No comments:
Post a Comment