Roosa jalgratas.

Roosa jalgratas. Minu aia taga. Hirm, kahtlus, ebakindlus. Vargus. Ta varastas ära roosa ratta. Tal polnud selleks õigust. Minul oli aga õigus tunda viha. Ma läksin talle järgi. Tema, va lurjus, kartis mind ja minu sõnu. Ma olin julm oma sõnades. Brutaalne, mõnitav ja täiesti halastamatu. Südametunnistuse häbipost võttis ta kehal võimust ning ka vaim ei suutnud enam. Iga sõna oli kui puss ta hinges ning lõpuks oli hetk, kui ka lihtsalt tuli rattalt maha ja põgenes. Jooksis haleda varjuna, mis temast alles oli jäänud. Umbisikuline mittekeegi, kes ei olnud mu unenäos väärt isegi sugu. Olla inimene oli liiga palju. Mina võtsin kangelaslikult ratta ja viisin selle sinna, kus see oli. Tagasi oma paika ja päev oli päästetud. Nüüd, järele mõeldes tean, et nägin hommikul kooli minnes ka ratast ja isegi mõtlesin sellest, kuid ei suutnud sel hetkel seostada. Ja kui ma sellest loost pinginaabrile rääkisin, juhtis ta tähelepanu klassivenna vihikule, kus oli ratas. Kokku said reaalsus ja unenägu. Või on see tegelikult vastupidi, ei tea. Oleks vast märksa põnevam elu. Igal öösel alata alati algusest, vaid vahel harva näha jätku endisele.. Oh, kui kaunis-kohutav see olla võiks.

Tahaks muutuda. Oma peas. Jah, inimene peaks jääma iseendaks, aga sinust endast pole alati piisavalt. Ma tunnen ennast kui seina löödud nael. Kinni ühes ja samas punktis. Ma ei taha öelda, et ma oleks õnnetu, kuid ma ei suuda luua oma ellu progressi. Ma ei ütleks, et ma oleks hale. Miks ma peaks? 445 kilo kaaluv mees ei saa enda kodust muud moodi välja kui helikopteriga. Ma pole äärmus. Mitte kõige hullem, kuid kaugeltki mitte parim. Ja isegi selle kirjutamine siin on mulle millegipärast raske. Tunnen nii mõneski asjas, et mu peas on suurepärane idee, visioon, kuid kui ma püüan seda väljendada- sõnas või paberil või kasvõi oma kehaga, ei tule see välja. See tuhmub ja muutub sama häguseks ja halliks, millisena ma ennastki tunnen.
Astus sammu, astus kaks, sillakene katki praks.
Ohh, kuidas mulle meeldib muusika, milles on emotsioon. Selline, et tunned, kuidas iga heli tekitab sinus hea tunde. Selline soe särin, justkui lonks kanget alkoholi tühja kõhu peale. Ainult mitte rummi. See pole minu jaoks :)

Mulle meeldib teid analüüsida. Teistega on palju lihtsam hakkama saada kui iseendaga.
Inimene ei tulnud ahvist. Karu-Kati tuli karust.

Miks Obama sai Nobeli-preemia?
Millal kõik paremaks läheb?

... ning, kas ta mäletab.
Kas ta peaks üldse ?

No mina ei tea. Reede oli. Pidu oli. Meeldiv.
Praegu on reporteris ahvid nagu vene huligaanid. Igor, Juri, Vladislav. Uffo-kõrvad. Aga jah, igatahes ma läksin laupäeval pool 8 (!) magama, a kell 3 oli uni läinud. Tuus. Hakkasin mõtlema, et kui inimene pidevalt ärkakski kell 3, siis tal oleks päris raske vist ühiskonda sulanduda. Kool hakkaks keskpäeval ju siis. Aga jah, hommikul saaksid isegi sõpradega välja minna. Juhul, kui sul sellised öökulle leiduks.
Mina oma päeva siis alustada ei saanud, sest ma polnud oma kodus ja teiseks- ma ei tahtnudki. See oli aeg minu jaoks. Aga võimalused olid limiteeritud. Hakkasin hispaania keelt õppima ja muusikat kuulasin samaaegselt. La isla bonita lausa kõlas ka. Aga jah, kella 6st vajusin ära siiski. Unenäod hakkasid pihta. Elulised absurdsused. Huvitav, kui pikalt siia kirjutada saab? Täna keerati kella.
Kaldusin teemast mööda. Möö-öö-ööda.
Ma läksin poodi. Jutt käib nüüd unenäost. Ma läksin poodi. Võtsin jalast ära oma tossud. Hakkasin testima lõhnasid, kuid pillasin pudeli maha. Terveks jäi, aga laks oli päris kena. See aga turvasid ei kõigutanud. Neid tuli igast kandist nagu arvutimängudes killerkolle. Hakkasid kõik minuga õiendama, et miks sa üldse siin olen ja et mis ma lõhnadega teen. Ütlesid, et võid endale lõhnu nende poolest laeva pealt osta. Ma raevusin. Hakkasin ära minema, kuid ma ei leidnud oma jalatseid isegi enam üles. Keegi oli ära varastanud. Ära ma sealt läksin. Tipatapa, ei tapa.
Siis ma nägin teel mingit meest, kes pidas kõnet. Mul tuli idee, et ma kirjutan kaebekirja selle poe pärast. Selle algus kõlas nii:''Kallid kaaslinlased! Eesti on ilus saareriik ja inimesed pidavat toredad olema, kuid seda ei saa mitte öelda kaubamaja turvade kohta.''
Eesti pole saareriik. See, et meil on Saaremaa ja Hiiumaa, ei muuda Eestit saareriigiks. Huvitav.

kõik saab alguse.

Nii. See on nüüd Minu blogi. Ma pole päris kindel, kuidas mul selle meisterdamine läheb. Arvatavasti hakkan ma siia kirjutama oma mõttekilde ja unenägusid. Kaldkirjas, kuid moonutusteta. Edu mulle..