Sünnime abitu, kisava ja limase tombuna siia maailma. Alustame antud võimalust, tinglikult oma rada. Miks tinglikult? Sest see oma rada pole enam väga oma. Võiksime näha kogu eksistentsi hoopis teisest perspektiivist. Edukust ja mittekellekski olemist. Kõik alustavad nullist, ei milletagi, ei teadmiste enese ega maailma kohta. Vaid piiramatud võimalused. Taaskord - tinglik vabadus. Aegade jooksul on suudetud eluks püsimiseks luua nn. ideaalne viis seoses meie kasvamise ja arenguga. Et kui oled laps, siis pead olema koolis ja muutuma tõsiseks täiskasvanuks. Kas siis täis kasvamine on tarkusi täis kasvamine, samal ajal enese mina minetamine?
Ei saa olla allakäiku, sest olemine säilib, ja ka olemises, nii tühine kui see ka vahel ei tundu, on siiski mitteeksisteerimisest kõrgemal tasemel. Kui oleks inimestel võime rännata tajumatute, kuid kindlasti olemasolevate kõrgemate dimensioonide vahel, oleks ehk lugu teine.
Mis oleks, kui ei eksisteeriks majandust, haridussüsteemi, seaduseid.. Kas elaksime kaoses või paradiisis? Kas oleksime võrdsemad, kui oleme seda praegu? Kas jooksime ennast lolliks ja saaksime narkootikumidest üledoosi või poleks üldse kedagi, kes alkoholi toodaks ? Rahata maailma lakkaks ..? Ei. Siis jääks alles koorealune. Säsi ja sisu, asjade tuum. Inimesed ja suhted, toit, armastus, pere. Loomulikult ka tülid ja probleemid. Kuid kindlasti oleks maailm rahulikum sellest meeletust konkurentsist. Hipi-elustiil võiks tuua, ma arvan, vähemasti kahele kolmandikule kindlasti rahulolu. Loovus ja kujutlusvõime tooksid värvid kindlasti ellu, mida tänapäev on nii meeletult nõrutanud meie vaimust.