Iga vesi jõuab ükskord jõkke. Tätte, oh jah.
Jõudsin taas üle kuu aja koju. Nõnda hea oli. Keskkonnavahetus on nii paganama kosutav, kõigest sellest survest eemal. Ja kui juba Haapsalus, siis, tore jälle näha nö vanu sõpru, kellest enamiku kohta võib öelda nüüdseks vaid parimal juhul tuttav.
Igatahes sai oldud 1 tüübi juures, kus.. polnud väga meelierutav. 8, lennujaam, mida iganes pakutakse. Siin me oleme. A ja võlvis ju ka sai veidi trumme toksitud, sest kokku need pandud ei olnud , mis ei osutunud siiski takistuseks.
.. Külm , veidrad värinad, palavikuline tunne. Mis muu, kui palavik see oligi..
Ihude soojas on siiski hea. Lähedus inimeste vahel on nii siduv, ühtsus ja hoolivus. Või on see kõik taandatav alkoholile? Jään vastuse võlgu. Peaks õppima eksamiks. . . Ah, aga ma ei taha ennast jälle sundida. Sunnid ja sunnid ja jõuad ikka samasse punkti, kuhu kõik teised ühiskonnajüngrid. Sipelgad, kes töötavad peatumata, et viia ellu suurt plaani. Hoida süsteemi töös.
Ma ei taha täna kuidagi sujuvalt kirjutada. Kõik jookseb kui hakitub filmiriba, kus iga kaader on teisest sõltuv, kuid samas iseseisev.
Lumi on maas, koer on lombakas, ja mul on inimestest kahju. Veel hullem , mul on ka endast kahju. Selle teksti pealkiri peaks vast olema segaduses küsimus. Suur , igavikuline tühjus. Ruum, millel pole lõppu ega algust. Halleluuja johhaidii.

sa ära ära jahtu

Selg sirgu, siis käivad kehast puhtamad ja ilusamad mõtted läbi.
Heli kõlab, võngub kõritunneli väikestel membraanidel.
See on tõepoolest nii, et inimene kuivab igapäevase akadeemilise surve all. Kõik konarlused püütakse iga hinnaga ära lihvida. Aga mina lähen ikka aina imelikumaks. Tuim, liivapaberiga silutud ja teadmisi täis topitud veidrik. Lambasadamat ei ole ju olemas? Veel vähem torujuhet, mida mööda villased määgides sammuvad paremate rohumaade poole.
Tere me oleme geograafid! Ei ole ju?! Me oleme tudengid, kelle ainus uhkus on öelda, et pärast 3 kuud oleme juba geograafid, kuid tegelikult.. ei tea me sittagi. Me oleme inimesed. Ja lambad on täieõiguslikult lambad, lõppude lõpuks on ka mustad lambad lambad.
Tekkinud on jälle tahtmine põgeneda reaalsuse eest kuskile värviliste kujutelmade embusse. ga need tahtmised tahtmisteks jäävadki, alatihti. Armastusest rääkimata. Aga ma ei armasta praegu ennastki, kuidas saab siis keegi teinegi seda teha.
Mu nahk on kui kuumaastik. Ma ei saa seda kontrollida, see lihtsalt elab oma elu. Kuigi mu hirmudest ta toitub meelsasti. Olen mõelnud nii mõnelgi korral, et ehk mu praegune psüühiline seisund on põhjustanud mu allergia ägenemise, allasurutud mõtted tahavad välja ju kuidagi pääseda. Kõik me tahame ju vabadust. Või siis õndsaid ahelaid?

Häda ja Viletsus. Oh häda, alles eelmine nädal , ostsin õuna, mis mäda. Oh, häda!

Uni on. Ma tahaks magada. Nüüd ja pikalt. Avada silmad ja pugeda oma soojast kookonist välja, kui lumi on maas. Astuda öös lumevaibale, visata pikali ja vaadata taevasse, kust tuleb lund aina juurde. Kõik on vaikne ja valge. Kõik probleemid on kattunud lumega, nad on jäätunud ja kahjutud.

Tahaks kõiki näha, inimesi, näha, kuhu nad jõudnud on. Kui on kuhugi muidugi. Ja ma ei pea silmas seda, kus koolis nad õpivad, vaid mis inimesed nad on. Muutused muudavad ju inimest kõige rohkem. Oot, mida ?! Igatahes jah.. nii on.
Ma ei taha enam analüüsida, üle mõelda, kuid harjumused surevad visalt. Soojust, värve, rõõmu, vabadust..