Vahel ma naudin üksindust. Tegelikult mulle meeldib päris tihti olla üksi isenendaga. Täna käisin jalutamas ja see oli hea. Lihtsalt käia ilma, et peaksid oma sammu kellegi teisega ajastama. Rahulikult enese ja oma mõtetega. Vaadata ringi, tunda veidi kurbust, naeratada suvalistele inimestele, kes vastu tulevad. Korjata sügiskollaseid vahtralehti. Tulla koju , istuda rahulikult. Teha seda, mis meeldib. Tantsida, kui tuju tuleb. Süüa sokolaadi ja tundmata ebamugavust, kui teisele ei paku.
Ei paku pinget? If you like it, you know it. If you don't, then you don't.

Georebane

Mõtlesin kirjutada vahelduseks sellele halale jms stiilis mida tunnen jutule ühe mida teen loo.

Nonii.

Igatahes, siinne elu on erinev mu elust kodulinnas. Pole väga imestada ka ju. Tartus on noori inimesi ka ikka tänavapildis erinevalt Haapsalust.
Käisin laupäeval Zavoodis, mis esmapilgul tundus lihtsalt üks väike uberik, kus rahvas oma jooki libistab. Muusika oli täitsa hea, kuid ju oli see seltskond, mis mulle seal meeldima hakkas. Ühtede täiesti suvaliste tüüpidega mängisime lauajalgpalli ja proovisin seda imehästi lõhnavat kirsitubakat, mis oli sada protsenti pettumus. Tavaline suits, ei midagi muud. Sai räägitud seal veel muu rahvaga ja kuidagi tore oli. Inimesed ei olnud kapseldunud ja neil ei olnud kiiret. Ühel kutil olid nii ilusad sinised silmad, need nagu paistsid läbi.

Mida ma siin õigupoolest teen?

Ma ei oska sellele isegi vastata. Ma tahaksin tõesti ära. Asi pole selles, et ma pole valmis tööd tegema või midagi, ma lihtsalt tahan ära. Ja ma isegi ei oska seda ratsionaalselt seletada.

Alles see oli, kui ma mõtlesin oma tulevikule, kui millelegi kaunile, kuid nüüd on mul pidevalt tahtmine nutta, kui ma sügavamalt mõtlema sellele asjale jään. Kaasaarvatud on see praegu. Iga üksik hetk iseendaga viib mind mu plaanile lähemale, oma ettetallatud rajalt sinna, kuhu ma ei peaks olema. Või on hoopis see koht vale ?

Kas teiste arvamus mind selles osas huvitaks, ei ole peamine. Ainuke, kelle jutt mind kõigutab, tegelikult mu enda ema oma, mitte kellegi teise. Sest teistel on alati ükskõik. Nad toovad sulle soovitusi, mida sa tead juba ammu. Ammu enne kõike. See nii-öelda kindel valik, millega sa ei eksi ega tee midagi valesti.
Aga kui ma olen siin kurb ja masendunud, siis ongi ju kõik valesti.
Ükski algus ei tohiks olla ju nii raske. Ma ei taha olla koormaks teistele, kuid mulle näib, et minu elatamine siin on lihtsalt puhas ajaraisk, kuna kõik tunne on kadunud.
Massiline lambakari, lävendi ületanud reklaamiohvrid, kes tulid parima järele ja said vaid seda, mida kõik teisedki. Elu on küll võitlus, kuid see siin on MINU oma ja ma ei taha seda SIIN jätkata. EI taha.