Otsides vastuseid kulunud küsimustele.

Ma asun Tartus. Siin ma olen. Kohut võivad mõista vaid vähesed.

Puurilind oma hallis kastikeses, olemas on voodi, laud, riiul ja tool. Nokin tasa teri ja kogun vastumeelselt risustavaid teadmisi. Hingan ajale kuklasse, kuid kätte ma teda ei saa. Oma laulu olen juba ammu minetanud. Kurvaks muutuvad mu silmad, kui nähtamatu käsi tõstab mu jälle siia keskkonda. Mõned lennud läänemaale toovad minusse sära, kuid lõpuks tõmbab õhukeeris mind tagasi puuri. Ja nii ma nokin teri ja nukrutsen ja ajan taga tühja tarkust, mis kuhugi ei vii.

Vastikustundega tulen loengust tagasi ühikasse, kus mind ootab jälle õppimine. Ained on tülgastavad, vaid keemia, füüsika, matemaatika. Jätke palun see tamp ja laske mind koju!

Retsimise eest küsitakse 100 krooni, 1 öö metsa vahel. Toredad kaasgeograafid tõesti. Andke andeks, milleks see kõik? On raske olla ülikoolis inimeste keskel, kel kõigil on mingi visioon, mingisugunegi aimdus, kuhu liikuda. Mina seda ei oma. Ma pole ambitsioonikas. Ehkki mulle meeldib raha nagu igale teisele inimesele, ei näe ma seda töös ega elus peamisena. Tahan rahu ja tasakaalu, stabiilsust. Ja seda just meie tänapäeva maailm ei salli. On pidev kiirustamine ja hoo lisamine, raha kogumine ja eesmärk kõigil jõuda tippu. Ma tahan peatuda, mõtelda, unistada. Nokitseda tasapisi ja omaette. Teha midagi, millest oleks kasu.

Tahaks lihtsalt olla kodus. Mul on kõrini sellest kohast. Ma ei saa siin puhata, selleks ei anta sulle võimalust. Ideaal on pidev teadmiste ammutamine. Aga mis siis, kui ma ei taha seda?

Mõni õhtu toredas seltskonnas ja siis jälle mitu nädalat tööd, higi ja pisaraid.

Kedagi ei huvita. Mitte kedagi tegelikult. Hingemattev on see tunne. Sa teed ja tõttad, kuid kuhugi ei jõua.

Elu parimad aastad on illusioon. Siin seda ei ole.

Jah , pealkiri oli küll vastuste otsimine, kuid selleks pole vaja isegi küsimusi esitada. Sest siin lihtsalt ei ole midagi küsitavat. Siililegi selge, et see pole minu koht.