tühi tekst

Tahaks midagi õudselt kirjutada. Lihtsalt näpud sügelevad. Kõik on kuidagi liiga korras praegu :D Võib-olla sellepärast ei oskagi miskit viskit siia toota. Jõulud tulevad ju varsti. Kooliga on korras. Vabadus. Tegin eile piparkooke ja glögi ja lugesin Meister ja Margaritat. Toas oli hubane oranžikas valgus. Alles hiljuti sai metsas käidud rõõmu hingamas. Tõesti, tuju on praegu hea. Ja kui kõik on hea, siis tegelikult ei oskagi midagi kirjutada. Mina vähemasti. Mulle on blogi rohkem südamepuistamise koht, kui mingite sündmuste jäädvustamise paik.
Panen siia siis mingi ilusa pildi või midagi .

sa olid tubli

Pühi puhtaks oma silmad. Ava nad täielikult. Nii on parem.

See sai nüüd ühele poole. Tormiline, kurb, uudne, tugevdav ja arendav ning teisalt taandarendav sügissemester ütles nägemist.
Nemad on paremad kui ma alguses oskasin loota. Nemad on aga egoistlikumad, kui ma enne ehk oleks tahtnud tunnistada. Paljud neist vähemalt.
Jänese kõrvad paistsid lumehange tagant. Mängisid ilusad eesti laulud ja olid inimesed, kes mõistsid üksteist ja leidsid puuduolevad sõnad lennult. Nagu mitu mina, mis täiustavad tervikut. Mulle meeldis ideede jagamine. Enese leidmine teiste läbi. Ja miks nii palju mina on meie lausetes?

I m so random.
Jäine kuu tõuseb meie kohale.
Vein on soe. Sõbrad on soojad.
Puhakem, sõbrad. Nüüd on selleks aeg.

1 2 3

Kaotage kontroll. Näidake enda mina.

Kes te olete? Kuhu te tormate?

Kiire, kiire, kiire.

Viirastuslikus udus liigub hammasrattana aeg.

Hinged ahelates.

Silmad maas, tee on ees.

Astu, astu, astu!

Annab asu või mis- ei saa enam aru?

Pea läks rajal kaduma, hing jäi hulpima kesksesse tühjusesse.

Sinu naer kajab tühjalt.

Rumalad pilgud saadavad su samme.

Mõistus tõrgub.

Lõhnad, maitsed, helid.

Tõmbad sisse, sügavalt, seedid, võngud kaasa.

.. Ja lähed edasi.

Mineviku varjud on alati kaasas.

Tülgastusega silmitsed neid moraalijüngreid. Samal ajal põlastad ka iseennast.

Liivaterad rannal näivad kaunid. Õnnelikud.

Ei taha enam närve neile kulutada, avad silmad.

Võtad enda kätte saatuse mängulaua ja astud otsustava käigu.

Võitlus alaku. Hing on lõpuks vaba. Unusta kontroll.

Mingil hetkel käis ära see klõps. Muutused ei pidavat toimuma üleöö, kuid ma tunnen, et mul pole üldse vajadust koju minna. Ma poleks uskunud, et ma seda nt nädal aega tagasi oleks öelnud. Samas ma ei saa öelda, et ma seda kohta siin väga armastaks, just ühikat ja kooli, kuid miski siiski on teistmoodi nüüd. Ma vajan praegu suhtlust, tunnen kohe siirast vajadust selle järele. Kooliga läheb, nagu ta läheb. Mille jaoks pingutada ninast veri välja, kui see pole mu kirgki. Lasen asjadel voolata omasoodu. Tasakaalukus ja täiskasvanulikkus koputas mu õlale ja ma tervitasin teda. Vähemasti praeguseks. Teades oma natuuri, siis ei pruugi see sugugi pöördumatu protsess olla.

Eile käisin tõrvikukõnnil, oli esimene detsember. Kindad haisevad endiselt petrooleumi vms järgi :D Aga jah, selline vahepala. Õhtul sai veel lõdvestustreeningus käidud, mis oli ülichill, said keskenduda iseendale ja tunnetada keha ja hingamist. Vaikust ja vaikseid helisid. Ja siis õhtul 11 paiku otsustasin kursaõe poole õppima minna, ja isegi veidi õppisime, kuigi põhiauru sai suhetest rääkimine. Küsisin temalt muuseas: kas sa oled õnnelik ? Naljakas, et inimesi võtab see küsimus esmapilgul nagu kohmetuks, nagu mis võttes ja nii. Õnne nimel me ju kõike peakski elama. See peaks olema siht. Aga ma ei süüdista teda, igapäeva virrvarr ajab selgemalgi mõistusel pea sassi...
Homme tahaks genni minna, on alati tundunud lahe koht, aga samas pole seal sees korralikult peol käinudki. Ükskord esinesime seal ja paar korda sai seal ees öösel istumas käidud, aga selge eesmärgiga sinna minna - pole saanudki!
A ja siis laupäev ka pidulik rets, nimega reps.
Ah ja, 2 nädalat jäänud 1 semestri lõpuni, ohjee. Janunen ilukirjanduse järgi. Meister ja Margarita -t olen juba ligi pool aastat tahtnud lugeda, ehk nüüd jõuluajal rohkem.. aega.
Tingimusteta armastus on ikka paganama raske. Lihtsalt väike off topic mõte.
Kui inimestel oleks rainbowskin, huvitav, mis värvi nad päevitades läheks? Ja huvitav, millal mingi inimene vaatas taevasse ja mõtles,et see sinine taevas pole niisama kuppel, et seal taga on veel midagi? Midagi meeletult suurt ja meile hoomamatut.
Talv on ilus. Öises Tartus kõndida on mõnus :)

Iga vesi jõuab ükskord jõkke. Tätte, oh jah.
Jõudsin taas üle kuu aja koju. Nõnda hea oli. Keskkonnavahetus on nii paganama kosutav, kõigest sellest survest eemal. Ja kui juba Haapsalus, siis, tore jälle näha nö vanu sõpru, kellest enamiku kohta võib öelda nüüdseks vaid parimal juhul tuttav.
Igatahes sai oldud 1 tüübi juures, kus.. polnud väga meelierutav. 8, lennujaam, mida iganes pakutakse. Siin me oleme. A ja võlvis ju ka sai veidi trumme toksitud, sest kokku need pandud ei olnud , mis ei osutunud siiski takistuseks.
.. Külm , veidrad värinad, palavikuline tunne. Mis muu, kui palavik see oligi..
Ihude soojas on siiski hea. Lähedus inimeste vahel on nii siduv, ühtsus ja hoolivus. Või on see kõik taandatav alkoholile? Jään vastuse võlgu. Peaks õppima eksamiks. . . Ah, aga ma ei taha ennast jälle sundida. Sunnid ja sunnid ja jõuad ikka samasse punkti, kuhu kõik teised ühiskonnajüngrid. Sipelgad, kes töötavad peatumata, et viia ellu suurt plaani. Hoida süsteemi töös.
Ma ei taha täna kuidagi sujuvalt kirjutada. Kõik jookseb kui hakitub filmiriba, kus iga kaader on teisest sõltuv, kuid samas iseseisev.
Lumi on maas, koer on lombakas, ja mul on inimestest kahju. Veel hullem , mul on ka endast kahju. Selle teksti pealkiri peaks vast olema segaduses küsimus. Suur , igavikuline tühjus. Ruum, millel pole lõppu ega algust. Halleluuja johhaidii.

sa ära ära jahtu

Selg sirgu, siis käivad kehast puhtamad ja ilusamad mõtted läbi.
Heli kõlab, võngub kõritunneli väikestel membraanidel.
See on tõepoolest nii, et inimene kuivab igapäevase akadeemilise surve all. Kõik konarlused püütakse iga hinnaga ära lihvida. Aga mina lähen ikka aina imelikumaks. Tuim, liivapaberiga silutud ja teadmisi täis topitud veidrik. Lambasadamat ei ole ju olemas? Veel vähem torujuhet, mida mööda villased määgides sammuvad paremate rohumaade poole.
Tere me oleme geograafid! Ei ole ju?! Me oleme tudengid, kelle ainus uhkus on öelda, et pärast 3 kuud oleme juba geograafid, kuid tegelikult.. ei tea me sittagi. Me oleme inimesed. Ja lambad on täieõiguslikult lambad, lõppude lõpuks on ka mustad lambad lambad.
Tekkinud on jälle tahtmine põgeneda reaalsuse eest kuskile värviliste kujutelmade embusse. ga need tahtmised tahtmisteks jäävadki, alatihti. Armastusest rääkimata. Aga ma ei armasta praegu ennastki, kuidas saab siis keegi teinegi seda teha.
Mu nahk on kui kuumaastik. Ma ei saa seda kontrollida, see lihtsalt elab oma elu. Kuigi mu hirmudest ta toitub meelsasti. Olen mõelnud nii mõnelgi korral, et ehk mu praegune psüühiline seisund on põhjustanud mu allergia ägenemise, allasurutud mõtted tahavad välja ju kuidagi pääseda. Kõik me tahame ju vabadust. Või siis õndsaid ahelaid?

Häda ja Viletsus. Oh häda, alles eelmine nädal , ostsin õuna, mis mäda. Oh, häda!

Uni on. Ma tahaks magada. Nüüd ja pikalt. Avada silmad ja pugeda oma soojast kookonist välja, kui lumi on maas. Astuda öös lumevaibale, visata pikali ja vaadata taevasse, kust tuleb lund aina juurde. Kõik on vaikne ja valge. Kõik probleemid on kattunud lumega, nad on jäätunud ja kahjutud.

Tahaks kõiki näha, inimesi, näha, kuhu nad jõudnud on. Kui on kuhugi muidugi. Ja ma ei pea silmas seda, kus koolis nad õpivad, vaid mis inimesed nad on. Muutused muudavad ju inimest kõige rohkem. Oot, mida ?! Igatahes jah.. nii on.
Ma ei taha enam analüüsida, üle mõelda, kuid harjumused surevad visalt. Soojust, värve, rõõmu, vabadust..

Otsides vastuseid kulunud küsimustele.

Ma asun Tartus. Siin ma olen. Kohut võivad mõista vaid vähesed.

Puurilind oma hallis kastikeses, olemas on voodi, laud, riiul ja tool. Nokin tasa teri ja kogun vastumeelselt risustavaid teadmisi. Hingan ajale kuklasse, kuid kätte ma teda ei saa. Oma laulu olen juba ammu minetanud. Kurvaks muutuvad mu silmad, kui nähtamatu käsi tõstab mu jälle siia keskkonda. Mõned lennud läänemaale toovad minusse sära, kuid lõpuks tõmbab õhukeeris mind tagasi puuri. Ja nii ma nokin teri ja nukrutsen ja ajan taga tühja tarkust, mis kuhugi ei vii.

Vastikustundega tulen loengust tagasi ühikasse, kus mind ootab jälle õppimine. Ained on tülgastavad, vaid keemia, füüsika, matemaatika. Jätke palun see tamp ja laske mind koju!

Retsimise eest küsitakse 100 krooni, 1 öö metsa vahel. Toredad kaasgeograafid tõesti. Andke andeks, milleks see kõik? On raske olla ülikoolis inimeste keskel, kel kõigil on mingi visioon, mingisugunegi aimdus, kuhu liikuda. Mina seda ei oma. Ma pole ambitsioonikas. Ehkki mulle meeldib raha nagu igale teisele inimesele, ei näe ma seda töös ega elus peamisena. Tahan rahu ja tasakaalu, stabiilsust. Ja seda just meie tänapäeva maailm ei salli. On pidev kiirustamine ja hoo lisamine, raha kogumine ja eesmärk kõigil jõuda tippu. Ma tahan peatuda, mõtelda, unistada. Nokitseda tasapisi ja omaette. Teha midagi, millest oleks kasu.

Tahaks lihtsalt olla kodus. Mul on kõrini sellest kohast. Ma ei saa siin puhata, selleks ei anta sulle võimalust. Ideaal on pidev teadmiste ammutamine. Aga mis siis, kui ma ei taha seda?

Mõni õhtu toredas seltskonnas ja siis jälle mitu nädalat tööd, higi ja pisaraid.

Kedagi ei huvita. Mitte kedagi tegelikult. Hingemattev on see tunne. Sa teed ja tõttad, kuid kuhugi ei jõua.

Elu parimad aastad on illusioon. Siin seda ei ole.

Jah , pealkiri oli küll vastuste otsimine, kuid selleks pole vaja isegi küsimusi esitada. Sest siin lihtsalt ei ole midagi küsitavat. Siililegi selge, et see pole minu koht.

Vahel ma naudin üksindust. Tegelikult mulle meeldib päris tihti olla üksi isenendaga. Täna käisin jalutamas ja see oli hea. Lihtsalt käia ilma, et peaksid oma sammu kellegi teisega ajastama. Rahulikult enese ja oma mõtetega. Vaadata ringi, tunda veidi kurbust, naeratada suvalistele inimestele, kes vastu tulevad. Korjata sügiskollaseid vahtralehti. Tulla koju , istuda rahulikult. Teha seda, mis meeldib. Tantsida, kui tuju tuleb. Süüa sokolaadi ja tundmata ebamugavust, kui teisele ei paku.
Ei paku pinget? If you like it, you know it. If you don't, then you don't.

Georebane

Mõtlesin kirjutada vahelduseks sellele halale jms stiilis mida tunnen jutule ühe mida teen loo.

Nonii.

Igatahes, siinne elu on erinev mu elust kodulinnas. Pole väga imestada ka ju. Tartus on noori inimesi ka ikka tänavapildis erinevalt Haapsalust.
Käisin laupäeval Zavoodis, mis esmapilgul tundus lihtsalt üks väike uberik, kus rahvas oma jooki libistab. Muusika oli täitsa hea, kuid ju oli see seltskond, mis mulle seal meeldima hakkas. Ühtede täiesti suvaliste tüüpidega mängisime lauajalgpalli ja proovisin seda imehästi lõhnavat kirsitubakat, mis oli sada protsenti pettumus. Tavaline suits, ei midagi muud. Sai räägitud seal veel muu rahvaga ja kuidagi tore oli. Inimesed ei olnud kapseldunud ja neil ei olnud kiiret. Ühel kutil olid nii ilusad sinised silmad, need nagu paistsid läbi.

Mida ma siin õigupoolest teen?

Ma ei oska sellele isegi vastata. Ma tahaksin tõesti ära. Asi pole selles, et ma pole valmis tööd tegema või midagi, ma lihtsalt tahan ära. Ja ma isegi ei oska seda ratsionaalselt seletada.

Alles see oli, kui ma mõtlesin oma tulevikule, kui millelegi kaunile, kuid nüüd on mul pidevalt tahtmine nutta, kui ma sügavamalt mõtlema sellele asjale jään. Kaasaarvatud on see praegu. Iga üksik hetk iseendaga viib mind mu plaanile lähemale, oma ettetallatud rajalt sinna, kuhu ma ei peaks olema. Või on hoopis see koht vale ?

Kas teiste arvamus mind selles osas huvitaks, ei ole peamine. Ainuke, kelle jutt mind kõigutab, tegelikult mu enda ema oma, mitte kellegi teise. Sest teistel on alati ükskõik. Nad toovad sulle soovitusi, mida sa tead juba ammu. Ammu enne kõike. See nii-öelda kindel valik, millega sa ei eksi ega tee midagi valesti.
Aga kui ma olen siin kurb ja masendunud, siis ongi ju kõik valesti.
Ükski algus ei tohiks olla ju nii raske. Ma ei taha olla koormaks teistele, kuid mulle näib, et minu elatamine siin on lihtsalt puhas ajaraisk, kuna kõik tunne on kadunud.
Massiline lambakari, lävendi ületanud reklaamiohvrid, kes tulid parima järele ja said vaid seda, mida kõik teisedki. Elu on küll võitlus, kuid see siin on MINU oma ja ma ei taha seda SIIN jätkata. EI taha.

kaevan kirkaga kraavisid. kkk . Nii toredad on sama tähega algavad laused.

Tere jälle, mu blogipaik. Kuidas tunne on?
Eile oli ilus õhtu. Ütleks ilus päev, aga päeva veetsin tööl ja seal parim emotsioon mind ei vallanud. Masendavalt madalalaubaline ennasttäis inimene võib väga lihtsalt tuju ära sittuda, vabandage väga, kuid nii on. Ma alles kasvatan endale paksemat nahka peale, kust iga sääseniru läbi ei torkaks. Minu mõistust nimetada nooremaks, kui ma tegelikult olen?! Välimust- lase käia, pole minu muuta. Kuid minu vara, minu mõistus, on hea. Nii loogikat kui loovust mõõdukas koguses. Mul pole lihtsalt kombeks ennast avada, pole suutnud seda sotsiaalset tasandit veel ületada. Eestlaslik napisõnalisus, kahju küll.
Igatahes. Õhtu. Tööpäeva lõpuni 30 minutit. Olin juba üsna kindel, et mul õnnestub see päev tööl lõpetada õigeaegselt. Siis kõlab aga tellimuse hääl. Ragisev tšekk jõuab kööki. Okei. Ja veel teine, kolmas, neljas,viies.. Mõtlesin, et mu vahvad plaanid sõidavad lihtsalt metsa poole sellega. Olin kurb. Siis aga lubati mind koju - wow, mõtlesin , justkui vabanenu. Betoonblokk langes mu seljalt ja lasin kiiremas korras jalga. Jalgrattal.
Sätitud ja õhtusse. Vein ja sõbrad. Pidu minu lemmik kohas, 8s ( minu õnnenumber ka see , kas pole ilus kokkulangevus?). Kurat, ma ei suuda kunagi kronoloogiliselt asju järjestada, tahaks kõik kuhjata siia kokku, aga.. ma ei tee seda. Sest ma olen naine. See oli nali . : )
Sai räägitud nii sees kui väljas. Täitsa pergalas, ämblik tuli pähe vahepeal. Jumal tänatud, et ma joonud olin, ei olnud nii suurt keskendumist sellele faktile, kuid õhh, rõvee.
Tants ja põhjamaade hirm olid ülituusad. Ma ei tea, muusika voogas justkui läbi iga mu keharaku. Pidevalt oli tahtmine silmad sulgeda ja lihtsalt õõtsuda muusika saatel . Ja nii edasi ja edasi.. Tõeline nauding.
Kahju, et keegi pool mu veini ära jõi. Ma ei ole vihane, aga pettunud ehk veidi. Aga mida sa loodad, alkohol on joobes inimesele tõmbejõuga magnet. Teises kohas tehti selle eest välja.
Kojuminek.
haha, leidsin 2 krooni. Huvitav, ma ei mäletagi, millal ma viimati raha oleks leidnud. Paberist. See justkui mingi märk. A noh, ma näen märke kõikjal, sest ma lihtsalt tahan neid näha. Põnevam ju.
Olen rahul, hindan ja ei võta asju iseenest mõistetavalt. Tahaks ujuda meres, tahaks metsast pohli korjata. Tahaks, et ei oleks nii tihti peavalu ja et maailmas puuduksid sääsed. Sooviks, et inimesed poleks nii pealiskaudsed . Siilid on vahvad. Tahaks mäkra näha ja kellegi tuju heaks teha. Tahaks proovida ..., aga ma parem ei ütle seda siin.

kontroll. eesmärgid. tee

Ühiskond seisab üleval inimestel, kes näevad oma elu ülesandena elada teiste, mitte enda elu. Tunda kontrolli selle üle, mida ja kus inimesed töötavad, joovad ja mida oma kehasse sisestavad. Meeldiv tunne, mis annab selle, mida igaüks omal moel püüab teostada. See ongi enese teostamine teiste arvelt. Naeruväärsete raamidesse suruvate seaduste kehtestamine, sest muidu võib tekkida hirm, et ta ebaõnnestub. Inimesed on kui niiske pesu, mis noorena on mahlakas ja raske, keerukas üles riputada, vajades metafoorses mõttes rohkem pesupulki- kui seadusi, mis teda kinnitaks ühele eelloodud näilisele ideaalsele teele. Kõndigem ühise väena mööda nööri. Andgem kõik, mida nõutakse, mässu avaldamata. Jooge oma ajud segi, kloppige CO2 ja mõõduka annuse rahaahnusega ja teil on täiuslik kokteil. Huumoris ongi vist tõde- allakäinud ühiskond. Pessimistlik? Pigem realistlik, sest kindlasti igaüks meist loob vaimusilmas kauni maailma, on seda ilu siin vast mõningal määral ja pealispinnal. Selle kooriku alune aga mädaneb. Kadedus, noa selgalöömine, külmavereline teiste inimeste ja loomade tapmine oma eesmärkide saavutamiseks, kaudselt ka korra järgimiseks. Sellega seoses meenub ühe psühholoogi katse ( nimi ei meenu ja googeldada ei viitsi ka) , kus autoriteetne isiks ütles isikule, et ta annaks elektrilöögi teisele inimesele. Katsest järeldus, et autoriteetse inimese käsku järgiti üsna pimesi. Nagu me kõik teeme seda päevast päeva. Revolutsioonihõngu selles lämbes eluklaasis ma ei näe ja ise selleks kahjuks võimeline pole. Mul puudub see võimekus inimesi mõjutada piisaval määral..

etappide etapid

Ma pole terrorist, ma ei usu vägivalda, kuid õigluse nimel mu püha sõda nüüd algab. Nõnda on öeldud. aga see selleks.

Igatahes.
Algab uus etapp minu elus. Iseseisev elu? Mnjaa, kuidas võtta. Õnneks olen oma vaimsel poolel edasi liikunud, ühesõnaga, on juurde tulnud enesekindlust ja olen mõistnud oma väärtust, mitte ainult oma negatiivseid külgi. Olla mina ise on lihtsam kui eales varem. Kuigi tõepoolest- kes mina olen? Teiste silmis eluta pessimistlik nohik, jobu või midagi hullematki. Kuid nüüd ma tean, et ma pole. Hinge lähevad sellised avaldused ikka, sest pole ideealsust, pole mina omaolekutki(raske uskuda, isegi mul). Minu praeguseks eesmärgiks on ... selle lause mõttekas lõpetamine. Tahaks tagatud vabadust ilusa hingega inimestega. Inimnestega, kes on avatud ja eelarvamusteta. Kes viitsivad teha ja teevad. Sõprust, mis oleks rohkem, kui vaid koos joomine. Armastust, mis oleks erilisem igapäevase maailma faktide kinnitamisest. JA seda ma ootan. Kuigi hirm on alati minuga. Minu põues, et koputada metalse haamriga portselankuuli, mis puruneb tuhandeks killuks. Samad tükid on sama nõu, kuid kuju vaid teine, kuid kuju ju määrabki. Hirm, et ma vihastan meeletult ja naudin sealjuures seda välja elamist. Hirm, et pole piisavalt hea. Hirm on minu maja, mille sees ma elan, mis kaitseb, kuid samas ka piirab meeletult.
Uus linn, uus kodu, täiesti uued inimesed. Värskus. Olen valmis. Peaaegu. Minu trepi hiiglaslik aste, kui kõik enne liikus kui igiliikur. Ma ei saa jääda oma urgu magama, ehkki urg on soe, lihtne, mugav. Good bye, my little lovely comfort zone.