Tere jälle, mu blogipaik. Kuidas tunne on?
Eile oli ilus õhtu. Ütleks ilus päev, aga päeva veetsin tööl ja seal parim emotsioon mind ei vallanud. Masendavalt madalalaubaline ennasttäis inimene võib väga lihtsalt tuju ära sittuda, vabandage väga, kuid nii on. Ma alles kasvatan endale paksemat nahka peale, kust iga sääseniru läbi ei torkaks. Minu mõistust nimetada nooremaks, kui ma tegelikult olen?! Välimust- lase käia, pole minu muuta. Kuid minu vara, minu mõistus, on hea. Nii loogikat kui loovust mõõdukas koguses. Mul pole lihtsalt kombeks ennast avada, pole suutnud seda sotsiaalset tasandit veel ületada. Eestlaslik napisõnalisus, kahju küll.
Igatahes. Õhtu. Tööpäeva lõpuni 30 minutit. Olin juba üsna kindel, et mul õnnestub see päev tööl lõpetada õigeaegselt. Siis kõlab aga tellimuse hääl. Ragisev tšekk jõuab kööki. Okei. Ja veel teine, kolmas, neljas,viies.. Mõtlesin, et mu vahvad plaanid sõidavad lihtsalt metsa poole sellega. Olin kurb. Siis aga lubati mind koju - wow, mõtlesin , justkui vabanenu. Betoonblokk langes mu seljalt ja lasin kiiremas korras jalga. Jalgrattal.
Sätitud ja õhtusse. Vein ja sõbrad. Pidu minu lemmik kohas, 8s ( minu õnnenumber ka see , kas pole ilus kokkulangevus?). Kurat, ma ei suuda kunagi kronoloogiliselt asju järjestada, tahaks kõik kuhjata siia kokku, aga.. ma ei tee seda. Sest ma olen naine. See oli nali . : )
Sai räägitud nii sees kui väljas. Täitsa pergalas, ämblik tuli pähe vahepeal. Jumal tänatud, et ma joonud olin, ei olnud nii suurt keskendumist sellele faktile, kuid õhh, rõvee.
Tants ja põhjamaade hirm olid ülituusad. Ma ei tea, muusika voogas justkui läbi iga mu keharaku. Pidevalt oli tahtmine silmad sulgeda ja lihtsalt õõtsuda muusika saatel . Ja nii edasi ja edasi.. Tõeline nauding.
Kahju, et keegi pool mu veini ära jõi. Ma ei ole vihane, aga pettunud ehk veidi. Aga mida sa loodad, alkohol on joobes inimesele tõmbejõuga magnet. Teises kohas tehti selle eest välja.
Kojuminek.
haha, leidsin 2 krooni. Huvitav, ma ei mäletagi, millal ma viimati raha oleks leidnud. Paberist. See justkui mingi märk. A noh, ma näen märke kõikjal, sest ma lihtsalt tahan neid näha. Põnevam ju.
Olen rahul, hindan ja ei võta asju iseenest mõistetavalt. Tahaks ujuda meres, tahaks metsast pohli korjata. Tahaks, et ei oleks nii tihti peavalu ja et maailmas puuduksid sääsed. Sooviks, et inimesed poleks nii pealiskaudsed . Siilid on vahvad. Tahaks mäkra näha ja kellegi tuju heaks teha. Tahaks proovida ..., aga ma parem ei ütle seda siin.

kontroll. eesmärgid. tee

Ühiskond seisab üleval inimestel, kes näevad oma elu ülesandena elada teiste, mitte enda elu. Tunda kontrolli selle üle, mida ja kus inimesed töötavad, joovad ja mida oma kehasse sisestavad. Meeldiv tunne, mis annab selle, mida igaüks omal moel püüab teostada. See ongi enese teostamine teiste arvelt. Naeruväärsete raamidesse suruvate seaduste kehtestamine, sest muidu võib tekkida hirm, et ta ebaõnnestub. Inimesed on kui niiske pesu, mis noorena on mahlakas ja raske, keerukas üles riputada, vajades metafoorses mõttes rohkem pesupulki- kui seadusi, mis teda kinnitaks ühele eelloodud näilisele ideaalsele teele. Kõndigem ühise väena mööda nööri. Andgem kõik, mida nõutakse, mässu avaldamata. Jooge oma ajud segi, kloppige CO2 ja mõõduka annuse rahaahnusega ja teil on täiuslik kokteil. Huumoris ongi vist tõde- allakäinud ühiskond. Pessimistlik? Pigem realistlik, sest kindlasti igaüks meist loob vaimusilmas kauni maailma, on seda ilu siin vast mõningal määral ja pealispinnal. Selle kooriku alune aga mädaneb. Kadedus, noa selgalöömine, külmavereline teiste inimeste ja loomade tapmine oma eesmärkide saavutamiseks, kaudselt ka korra järgimiseks. Sellega seoses meenub ühe psühholoogi katse ( nimi ei meenu ja googeldada ei viitsi ka) , kus autoriteetne isiks ütles isikule, et ta annaks elektrilöögi teisele inimesele. Katsest järeldus, et autoriteetse inimese käsku järgiti üsna pimesi. Nagu me kõik teeme seda päevast päeva. Revolutsioonihõngu selles lämbes eluklaasis ma ei näe ja ise selleks kahjuks võimeline pole. Mul puudub see võimekus inimesi mõjutada piisaval määral..

etappide etapid

Ma pole terrorist, ma ei usu vägivalda, kuid õigluse nimel mu püha sõda nüüd algab. Nõnda on öeldud. aga see selleks.

Igatahes.
Algab uus etapp minu elus. Iseseisev elu? Mnjaa, kuidas võtta. Õnneks olen oma vaimsel poolel edasi liikunud, ühesõnaga, on juurde tulnud enesekindlust ja olen mõistnud oma väärtust, mitte ainult oma negatiivseid külgi. Olla mina ise on lihtsam kui eales varem. Kuigi tõepoolest- kes mina olen? Teiste silmis eluta pessimistlik nohik, jobu või midagi hullematki. Kuid nüüd ma tean, et ma pole. Hinge lähevad sellised avaldused ikka, sest pole ideealsust, pole mina omaolekutki(raske uskuda, isegi mul). Minu praeguseks eesmärgiks on ... selle lause mõttekas lõpetamine. Tahaks tagatud vabadust ilusa hingega inimestega. Inimnestega, kes on avatud ja eelarvamusteta. Kes viitsivad teha ja teevad. Sõprust, mis oleks rohkem, kui vaid koos joomine. Armastust, mis oleks erilisem igapäevase maailma faktide kinnitamisest. JA seda ma ootan. Kuigi hirm on alati minuga. Minu põues, et koputada metalse haamriga portselankuuli, mis puruneb tuhandeks killuks. Samad tükid on sama nõu, kuid kuju vaid teine, kuid kuju ju määrabki. Hirm, et ma vihastan meeletult ja naudin sealjuures seda välja elamist. Hirm, et pole piisavalt hea. Hirm on minu maja, mille sees ma elan, mis kaitseb, kuid samas ka piirab meeletult.
Uus linn, uus kodu, täiesti uued inimesed. Värskus. Olen valmis. Peaaegu. Minu trepi hiiglaslik aste, kui kõik enne liikus kui igiliikur. Ma ei saa jääda oma urgu magama, ehkki urg on soe, lihtne, mugav. Good bye, my little lovely comfort zone.

Roosa jalgratas.

Roosa jalgratas. Minu aia taga. Hirm, kahtlus, ebakindlus. Vargus. Ta varastas ära roosa ratta. Tal polnud selleks õigust. Minul oli aga õigus tunda viha. Ma läksin talle järgi. Tema, va lurjus, kartis mind ja minu sõnu. Ma olin julm oma sõnades. Brutaalne, mõnitav ja täiesti halastamatu. Südametunnistuse häbipost võttis ta kehal võimust ning ka vaim ei suutnud enam. Iga sõna oli kui puss ta hinges ning lõpuks oli hetk, kui ka lihtsalt tuli rattalt maha ja põgenes. Jooksis haleda varjuna, mis temast alles oli jäänud. Umbisikuline mittekeegi, kes ei olnud mu unenäos väärt isegi sugu. Olla inimene oli liiga palju. Mina võtsin kangelaslikult ratta ja viisin selle sinna, kus see oli. Tagasi oma paika ja päev oli päästetud. Nüüd, järele mõeldes tean, et nägin hommikul kooli minnes ka ratast ja isegi mõtlesin sellest, kuid ei suutnud sel hetkel seostada. Ja kui ma sellest loost pinginaabrile rääkisin, juhtis ta tähelepanu klassivenna vihikule, kus oli ratas. Kokku said reaalsus ja unenägu. Või on see tegelikult vastupidi, ei tea. Oleks vast märksa põnevam elu. Igal öösel alata alati algusest, vaid vahel harva näha jätku endisele.. Oh, kui kaunis-kohutav see olla võiks.

Tahaks muutuda. Oma peas. Jah, inimene peaks jääma iseendaks, aga sinust endast pole alati piisavalt. Ma tunnen ennast kui seina löödud nael. Kinni ühes ja samas punktis. Ma ei taha öelda, et ma oleks õnnetu, kuid ma ei suuda luua oma ellu progressi. Ma ei ütleks, et ma oleks hale. Miks ma peaks? 445 kilo kaaluv mees ei saa enda kodust muud moodi välja kui helikopteriga. Ma pole äärmus. Mitte kõige hullem, kuid kaugeltki mitte parim. Ja isegi selle kirjutamine siin on mulle millegipärast raske. Tunnen nii mõneski asjas, et mu peas on suurepärane idee, visioon, kuid kui ma püüan seda väljendada- sõnas või paberil või kasvõi oma kehaga, ei tule see välja. See tuhmub ja muutub sama häguseks ja halliks, millisena ma ennastki tunnen.
Astus sammu, astus kaks, sillakene katki praks.
Ohh, kuidas mulle meeldib muusika, milles on emotsioon. Selline, et tunned, kuidas iga heli tekitab sinus hea tunde. Selline soe särin, justkui lonks kanget alkoholi tühja kõhu peale. Ainult mitte rummi. See pole minu jaoks :)

Mulle meeldib teid analüüsida. Teistega on palju lihtsam hakkama saada kui iseendaga.
Inimene ei tulnud ahvist. Karu-Kati tuli karust.

Miks Obama sai Nobeli-preemia?
Millal kõik paremaks läheb?

... ning, kas ta mäletab.
Kas ta peaks üldse ?

No mina ei tea. Reede oli. Pidu oli. Meeldiv.
Praegu on reporteris ahvid nagu vene huligaanid. Igor, Juri, Vladislav. Uffo-kõrvad. Aga jah, igatahes ma läksin laupäeval pool 8 (!) magama, a kell 3 oli uni läinud. Tuus. Hakkasin mõtlema, et kui inimene pidevalt ärkakski kell 3, siis tal oleks päris raske vist ühiskonda sulanduda. Kool hakkaks keskpäeval ju siis. Aga jah, hommikul saaksid isegi sõpradega välja minna. Juhul, kui sul sellised öökulle leiduks.
Mina oma päeva siis alustada ei saanud, sest ma polnud oma kodus ja teiseks- ma ei tahtnudki. See oli aeg minu jaoks. Aga võimalused olid limiteeritud. Hakkasin hispaania keelt õppima ja muusikat kuulasin samaaegselt. La isla bonita lausa kõlas ka. Aga jah, kella 6st vajusin ära siiski. Unenäod hakkasid pihta. Elulised absurdsused. Huvitav, kui pikalt siia kirjutada saab? Täna keerati kella.
Kaldusin teemast mööda. Möö-öö-ööda.
Ma läksin poodi. Jutt käib nüüd unenäost. Ma läksin poodi. Võtsin jalast ära oma tossud. Hakkasin testima lõhnasid, kuid pillasin pudeli maha. Terveks jäi, aga laks oli päris kena. See aga turvasid ei kõigutanud. Neid tuli igast kandist nagu arvutimängudes killerkolle. Hakkasid kõik minuga õiendama, et miks sa üldse siin olen ja et mis ma lõhnadega teen. Ütlesid, et võid endale lõhnu nende poolest laeva pealt osta. Ma raevusin. Hakkasin ära minema, kuid ma ei leidnud oma jalatseid isegi enam üles. Keegi oli ära varastanud. Ära ma sealt läksin. Tipatapa, ei tapa.
Siis ma nägin teel mingit meest, kes pidas kõnet. Mul tuli idee, et ma kirjutan kaebekirja selle poe pärast. Selle algus kõlas nii:''Kallid kaaslinlased! Eesti on ilus saareriik ja inimesed pidavat toredad olema, kuid seda ei saa mitte öelda kaubamaja turvade kohta.''
Eesti pole saareriik. See, et meil on Saaremaa ja Hiiumaa, ei muuda Eestit saareriigiks. Huvitav.