Tahaks muutuda. Oma peas. Jah, inimene peaks jääma iseendaks, aga sinust endast pole alati piisavalt. Ma tunnen ennast kui seina löödud nael. Kinni ühes ja samas punktis. Ma ei taha öelda, et ma oleks õnnetu, kuid ma ei suuda luua oma ellu progressi. Ma ei ütleks, et ma oleks hale. Miks ma peaks? 445 kilo kaaluv mees ei saa enda kodust muud moodi välja kui helikopteriga. Ma pole äärmus. Mitte kõige hullem, kuid kaugeltki mitte parim. Ja isegi selle kirjutamine siin on mulle millegipärast raske. Tunnen nii mõneski asjas, et mu peas on suurepärane idee, visioon, kuid kui ma püüan seda väljendada- sõnas või paberil või kasvõi oma kehaga, ei tule see välja. See tuhmub ja muutub sama häguseks ja halliks, millisena ma ennastki tunnen.
Astus sammu, astus kaks, sillakene katki praks.
Ohh, kuidas mulle meeldib muusika, milles on emotsioon. Selline, et tunned, kuidas iga heli tekitab sinus hea tunde. Selline soe särin, justkui lonks kanget alkoholi tühja kõhu peale. Ainult mitte rummi. See pole minu jaoks :)