Ühiskond seisab üleval inimestel, kes näevad oma elu ülesandena elada teiste, mitte enda elu. Tunda kontrolli selle üle, mida ja kus inimesed töötavad, joovad ja mida oma kehasse sisestavad. Meeldiv tunne, mis annab selle, mida igaüks omal moel püüab teostada. See ongi enese teostamine teiste arvelt. Naeruväärsete raamidesse suruvate seaduste kehtestamine, sest muidu võib tekkida hirm, et ta ebaõnnestub. Inimesed on kui niiske pesu, mis noorena on mahlakas ja raske, keerukas üles riputada, vajades metafoorses mõttes rohkem pesupulki- kui seadusi, mis teda kinnitaks ühele eelloodud näilisele ideaalsele teele. Kõndigem ühise väena mööda nööri. Andgem kõik, mida nõutakse, mässu avaldamata. Jooge oma ajud segi, kloppige CO2 ja mõõduka annuse rahaahnusega ja teil on täiuslik kokteil. Huumoris ongi vist tõde- allakäinud ühiskond. Pessimistlik? Pigem realistlik, sest kindlasti igaüks meist loob vaimusilmas kauni maailma, on seda ilu siin vast mõningal määral ja pealispinnal. Selle kooriku alune aga mädaneb. Kadedus, noa selgalöömine, külmavereline teiste inimeste ja loomade tapmine oma eesmärkide saavutamiseks, kaudselt ka korra järgimiseks. Sellega seoses meenub ühe psühholoogi katse ( nimi ei meenu ja googeldada ei viitsi ka) , kus autoriteetne isiks ütles isikule, et ta annaks elektrilöögi teisele inimesele. Katsest järeldus, et autoriteetse inimese käsku järgiti üsna pimesi. Nagu me kõik teeme seda päevast päeva. Revolutsioonihõngu selles lämbes eluklaasis ma ei näe ja ise selleks kahjuks võimeline pole. Mul puudub see võimekus inimesi mõjutada piisaval määral..
No comments:
Post a Comment