Vahel ma naudin üksindust. Tegelikult mulle meeldib päris tihti olla üksi isenendaga. Täna käisin jalutamas ja see oli hea. Lihtsalt käia ilma, et peaksid oma sammu kellegi teisega ajastama. Rahulikult enese ja oma mõtetega. Vaadata ringi, tunda veidi kurbust, naeratada suvalistele inimestele, kes vastu tulevad. Korjata sügiskollaseid vahtralehti. Tulla koju , istuda rahulikult. Teha seda, mis meeldib. Tantsida, kui tuju tuleb. Süüa sokolaadi ja tundmata ebamugavust, kui teisele ei paku.
Ei paku pinget? If you like it, you know it. If you don't, then you don't.

Georebane

Mõtlesin kirjutada vahelduseks sellele halale jms stiilis mida tunnen jutule ühe mida teen loo.

Nonii.

Igatahes, siinne elu on erinev mu elust kodulinnas. Pole väga imestada ka ju. Tartus on noori inimesi ka ikka tänavapildis erinevalt Haapsalust.
Käisin laupäeval Zavoodis, mis esmapilgul tundus lihtsalt üks väike uberik, kus rahvas oma jooki libistab. Muusika oli täitsa hea, kuid ju oli see seltskond, mis mulle seal meeldima hakkas. Ühtede täiesti suvaliste tüüpidega mängisime lauajalgpalli ja proovisin seda imehästi lõhnavat kirsitubakat, mis oli sada protsenti pettumus. Tavaline suits, ei midagi muud. Sai räägitud seal veel muu rahvaga ja kuidagi tore oli. Inimesed ei olnud kapseldunud ja neil ei olnud kiiret. Ühel kutil olid nii ilusad sinised silmad, need nagu paistsid läbi.

Mida ma siin õigupoolest teen?

Ma ei oska sellele isegi vastata. Ma tahaksin tõesti ära. Asi pole selles, et ma pole valmis tööd tegema või midagi, ma lihtsalt tahan ära. Ja ma isegi ei oska seda ratsionaalselt seletada.

Alles see oli, kui ma mõtlesin oma tulevikule, kui millelegi kaunile, kuid nüüd on mul pidevalt tahtmine nutta, kui ma sügavamalt mõtlema sellele asjale jään. Kaasaarvatud on see praegu. Iga üksik hetk iseendaga viib mind mu plaanile lähemale, oma ettetallatud rajalt sinna, kuhu ma ei peaks olema. Või on hoopis see koht vale ?

Kas teiste arvamus mind selles osas huvitaks, ei ole peamine. Ainuke, kelle jutt mind kõigutab, tegelikult mu enda ema oma, mitte kellegi teise. Sest teistel on alati ükskõik. Nad toovad sulle soovitusi, mida sa tead juba ammu. Ammu enne kõike. See nii-öelda kindel valik, millega sa ei eksi ega tee midagi valesti.
Aga kui ma olen siin kurb ja masendunud, siis ongi ju kõik valesti.
Ükski algus ei tohiks olla ju nii raske. Ma ei taha olla koormaks teistele, kuid mulle näib, et minu elatamine siin on lihtsalt puhas ajaraisk, kuna kõik tunne on kadunud.
Massiline lambakari, lävendi ületanud reklaamiohvrid, kes tulid parima järele ja said vaid seda, mida kõik teisedki. Elu on küll võitlus, kuid see siin on MINU oma ja ma ei taha seda SIIN jätkata. EI taha.

kaevan kirkaga kraavisid. kkk . Nii toredad on sama tähega algavad laused.

Tere jälle, mu blogipaik. Kuidas tunne on?
Eile oli ilus õhtu. Ütleks ilus päev, aga päeva veetsin tööl ja seal parim emotsioon mind ei vallanud. Masendavalt madalalaubaline ennasttäis inimene võib väga lihtsalt tuju ära sittuda, vabandage väga, kuid nii on. Ma alles kasvatan endale paksemat nahka peale, kust iga sääseniru läbi ei torkaks. Minu mõistust nimetada nooremaks, kui ma tegelikult olen?! Välimust- lase käia, pole minu muuta. Kuid minu vara, minu mõistus, on hea. Nii loogikat kui loovust mõõdukas koguses. Mul pole lihtsalt kombeks ennast avada, pole suutnud seda sotsiaalset tasandit veel ületada. Eestlaslik napisõnalisus, kahju küll.
Igatahes. Õhtu. Tööpäeva lõpuni 30 minutit. Olin juba üsna kindel, et mul õnnestub see päev tööl lõpetada õigeaegselt. Siis kõlab aga tellimuse hääl. Ragisev tšekk jõuab kööki. Okei. Ja veel teine, kolmas, neljas,viies.. Mõtlesin, et mu vahvad plaanid sõidavad lihtsalt metsa poole sellega. Olin kurb. Siis aga lubati mind koju - wow, mõtlesin , justkui vabanenu. Betoonblokk langes mu seljalt ja lasin kiiremas korras jalga. Jalgrattal.
Sätitud ja õhtusse. Vein ja sõbrad. Pidu minu lemmik kohas, 8s ( minu õnnenumber ka see , kas pole ilus kokkulangevus?). Kurat, ma ei suuda kunagi kronoloogiliselt asju järjestada, tahaks kõik kuhjata siia kokku, aga.. ma ei tee seda. Sest ma olen naine. See oli nali . : )
Sai räägitud nii sees kui väljas. Täitsa pergalas, ämblik tuli pähe vahepeal. Jumal tänatud, et ma joonud olin, ei olnud nii suurt keskendumist sellele faktile, kuid õhh, rõvee.
Tants ja põhjamaade hirm olid ülituusad. Ma ei tea, muusika voogas justkui läbi iga mu keharaku. Pidevalt oli tahtmine silmad sulgeda ja lihtsalt õõtsuda muusika saatel . Ja nii edasi ja edasi.. Tõeline nauding.
Kahju, et keegi pool mu veini ära jõi. Ma ei ole vihane, aga pettunud ehk veidi. Aga mida sa loodad, alkohol on joobes inimesele tõmbejõuga magnet. Teises kohas tehti selle eest välja.
Kojuminek.
haha, leidsin 2 krooni. Huvitav, ma ei mäletagi, millal ma viimati raha oleks leidnud. Paberist. See justkui mingi märk. A noh, ma näen märke kõikjal, sest ma lihtsalt tahan neid näha. Põnevam ju.
Olen rahul, hindan ja ei võta asju iseenest mõistetavalt. Tahaks ujuda meres, tahaks metsast pohli korjata. Tahaks, et ei oleks nii tihti peavalu ja et maailmas puuduksid sääsed. Sooviks, et inimesed poleks nii pealiskaudsed . Siilid on vahvad. Tahaks mäkra näha ja kellegi tuju heaks teha. Tahaks proovida ..., aga ma parem ei ütle seda siin.

kontroll. eesmärgid. tee

Ühiskond seisab üleval inimestel, kes näevad oma elu ülesandena elada teiste, mitte enda elu. Tunda kontrolli selle üle, mida ja kus inimesed töötavad, joovad ja mida oma kehasse sisestavad. Meeldiv tunne, mis annab selle, mida igaüks omal moel püüab teostada. See ongi enese teostamine teiste arvelt. Naeruväärsete raamidesse suruvate seaduste kehtestamine, sest muidu võib tekkida hirm, et ta ebaõnnestub. Inimesed on kui niiske pesu, mis noorena on mahlakas ja raske, keerukas üles riputada, vajades metafoorses mõttes rohkem pesupulki- kui seadusi, mis teda kinnitaks ühele eelloodud näilisele ideaalsele teele. Kõndigem ühise väena mööda nööri. Andgem kõik, mida nõutakse, mässu avaldamata. Jooge oma ajud segi, kloppige CO2 ja mõõduka annuse rahaahnusega ja teil on täiuslik kokteil. Huumoris ongi vist tõde- allakäinud ühiskond. Pessimistlik? Pigem realistlik, sest kindlasti igaüks meist loob vaimusilmas kauni maailma, on seda ilu siin vast mõningal määral ja pealispinnal. Selle kooriku alune aga mädaneb. Kadedus, noa selgalöömine, külmavereline teiste inimeste ja loomade tapmine oma eesmärkide saavutamiseks, kaudselt ka korra järgimiseks. Sellega seoses meenub ühe psühholoogi katse ( nimi ei meenu ja googeldada ei viitsi ka) , kus autoriteetne isiks ütles isikule, et ta annaks elektrilöögi teisele inimesele. Katsest järeldus, et autoriteetse inimese käsku järgiti üsna pimesi. Nagu me kõik teeme seda päevast päeva. Revolutsioonihõngu selles lämbes eluklaasis ma ei näe ja ise selleks kahjuks võimeline pole. Mul puudub see võimekus inimesi mõjutada piisaval määral..

etappide etapid

Ma pole terrorist, ma ei usu vägivalda, kuid õigluse nimel mu püha sõda nüüd algab. Nõnda on öeldud. aga see selleks.

Igatahes.
Algab uus etapp minu elus. Iseseisev elu? Mnjaa, kuidas võtta. Õnneks olen oma vaimsel poolel edasi liikunud, ühesõnaga, on juurde tulnud enesekindlust ja olen mõistnud oma väärtust, mitte ainult oma negatiivseid külgi. Olla mina ise on lihtsam kui eales varem. Kuigi tõepoolest- kes mina olen? Teiste silmis eluta pessimistlik nohik, jobu või midagi hullematki. Kuid nüüd ma tean, et ma pole. Hinge lähevad sellised avaldused ikka, sest pole ideealsust, pole mina omaolekutki(raske uskuda, isegi mul). Minu praeguseks eesmärgiks on ... selle lause mõttekas lõpetamine. Tahaks tagatud vabadust ilusa hingega inimestega. Inimnestega, kes on avatud ja eelarvamusteta. Kes viitsivad teha ja teevad. Sõprust, mis oleks rohkem, kui vaid koos joomine. Armastust, mis oleks erilisem igapäevase maailma faktide kinnitamisest. JA seda ma ootan. Kuigi hirm on alati minuga. Minu põues, et koputada metalse haamriga portselankuuli, mis puruneb tuhandeks killuks. Samad tükid on sama nõu, kuid kuju vaid teine, kuid kuju ju määrabki. Hirm, et ma vihastan meeletult ja naudin sealjuures seda välja elamist. Hirm, et pole piisavalt hea. Hirm on minu maja, mille sees ma elan, mis kaitseb, kuid samas ka piirab meeletult.
Uus linn, uus kodu, täiesti uued inimesed. Värskus. Olen valmis. Peaaegu. Minu trepi hiiglaslik aste, kui kõik enne liikus kui igiliikur. Ma ei saa jääda oma urgu magama, ehkki urg on soe, lihtne, mugav. Good bye, my little lovely comfort zone.