Iga vesi jõuab ükskord jõkke. Tätte, oh jah.
Jõudsin taas üle kuu aja koju. Nõnda hea oli. Keskkonnavahetus on nii paganama kosutav, kõigest sellest survest eemal. Ja kui juba Haapsalus, siis, tore jälle näha nö vanu sõpru, kellest enamiku kohta võib öelda nüüdseks vaid parimal juhul tuttav.
Igatahes sai oldud 1 tüübi juures, kus.. polnud väga meelierutav. 8, lennujaam, mida iganes pakutakse. Siin me oleme. A ja võlvis ju ka sai veidi trumme toksitud, sest kokku need pandud ei olnud , mis ei osutunud siiski takistuseks.
.. Külm , veidrad värinad, palavikuline tunne. Mis muu, kui palavik see oligi..
Ihude soojas on siiski hea. Lähedus inimeste vahel on nii siduv, ühtsus ja hoolivus. Või on see kõik taandatav alkoholile? Jään vastuse võlgu. Peaks õppima eksamiks. . . Ah, aga ma ei taha ennast jälle sundida. Sunnid ja sunnid ja jõuad ikka samasse punkti, kuhu kõik teised ühiskonnajüngrid. Sipelgad, kes töötavad peatumata, et viia ellu suurt plaani. Hoida süsteemi töös.
Ma ei taha täna kuidagi sujuvalt kirjutada. Kõik jookseb kui hakitub filmiriba, kus iga kaader on teisest sõltuv, kuid samas iseseisev.
Lumi on maas, koer on lombakas, ja mul on inimestest kahju. Veel hullem , mul on ka endast kahju. Selle teksti pealkiri peaks vast olema segaduses küsimus. Suur , igavikuline tühjus. Ruum, millel pole lõppu ega algust. Halleluuja johhaidii.

sa ära ära jahtu

Selg sirgu, siis käivad kehast puhtamad ja ilusamad mõtted läbi.
Heli kõlab, võngub kõritunneli väikestel membraanidel.
See on tõepoolest nii, et inimene kuivab igapäevase akadeemilise surve all. Kõik konarlused püütakse iga hinnaga ära lihvida. Aga mina lähen ikka aina imelikumaks. Tuim, liivapaberiga silutud ja teadmisi täis topitud veidrik. Lambasadamat ei ole ju olemas? Veel vähem torujuhet, mida mööda villased määgides sammuvad paremate rohumaade poole.
Tere me oleme geograafid! Ei ole ju?! Me oleme tudengid, kelle ainus uhkus on öelda, et pärast 3 kuud oleme juba geograafid, kuid tegelikult.. ei tea me sittagi. Me oleme inimesed. Ja lambad on täieõiguslikult lambad, lõppude lõpuks on ka mustad lambad lambad.
Tekkinud on jälle tahtmine põgeneda reaalsuse eest kuskile värviliste kujutelmade embusse. ga need tahtmised tahtmisteks jäävadki, alatihti. Armastusest rääkimata. Aga ma ei armasta praegu ennastki, kuidas saab siis keegi teinegi seda teha.
Mu nahk on kui kuumaastik. Ma ei saa seda kontrollida, see lihtsalt elab oma elu. Kuigi mu hirmudest ta toitub meelsasti. Olen mõelnud nii mõnelgi korral, et ehk mu praegune psüühiline seisund on põhjustanud mu allergia ägenemise, allasurutud mõtted tahavad välja ju kuidagi pääseda. Kõik me tahame ju vabadust. Või siis õndsaid ahelaid?

Häda ja Viletsus. Oh häda, alles eelmine nädal , ostsin õuna, mis mäda. Oh, häda!

Uni on. Ma tahaks magada. Nüüd ja pikalt. Avada silmad ja pugeda oma soojast kookonist välja, kui lumi on maas. Astuda öös lumevaibale, visata pikali ja vaadata taevasse, kust tuleb lund aina juurde. Kõik on vaikne ja valge. Kõik probleemid on kattunud lumega, nad on jäätunud ja kahjutud.

Tahaks kõiki näha, inimesi, näha, kuhu nad jõudnud on. Kui on kuhugi muidugi. Ja ma ei pea silmas seda, kus koolis nad õpivad, vaid mis inimesed nad on. Muutused muudavad ju inimest kõige rohkem. Oot, mida ?! Igatahes jah.. nii on.
Ma ei taha enam analüüsida, üle mõelda, kuid harjumused surevad visalt. Soojust, värve, rõõmu, vabadust..

Otsides vastuseid kulunud küsimustele.

Ma asun Tartus. Siin ma olen. Kohut võivad mõista vaid vähesed.

Puurilind oma hallis kastikeses, olemas on voodi, laud, riiul ja tool. Nokin tasa teri ja kogun vastumeelselt risustavaid teadmisi. Hingan ajale kuklasse, kuid kätte ma teda ei saa. Oma laulu olen juba ammu minetanud. Kurvaks muutuvad mu silmad, kui nähtamatu käsi tõstab mu jälle siia keskkonda. Mõned lennud läänemaale toovad minusse sära, kuid lõpuks tõmbab õhukeeris mind tagasi puuri. Ja nii ma nokin teri ja nukrutsen ja ajan taga tühja tarkust, mis kuhugi ei vii.

Vastikustundega tulen loengust tagasi ühikasse, kus mind ootab jälle õppimine. Ained on tülgastavad, vaid keemia, füüsika, matemaatika. Jätke palun see tamp ja laske mind koju!

Retsimise eest küsitakse 100 krooni, 1 öö metsa vahel. Toredad kaasgeograafid tõesti. Andke andeks, milleks see kõik? On raske olla ülikoolis inimeste keskel, kel kõigil on mingi visioon, mingisugunegi aimdus, kuhu liikuda. Mina seda ei oma. Ma pole ambitsioonikas. Ehkki mulle meeldib raha nagu igale teisele inimesele, ei näe ma seda töös ega elus peamisena. Tahan rahu ja tasakaalu, stabiilsust. Ja seda just meie tänapäeva maailm ei salli. On pidev kiirustamine ja hoo lisamine, raha kogumine ja eesmärk kõigil jõuda tippu. Ma tahan peatuda, mõtelda, unistada. Nokitseda tasapisi ja omaette. Teha midagi, millest oleks kasu.

Tahaks lihtsalt olla kodus. Mul on kõrini sellest kohast. Ma ei saa siin puhata, selleks ei anta sulle võimalust. Ideaal on pidev teadmiste ammutamine. Aga mis siis, kui ma ei taha seda?

Mõni õhtu toredas seltskonnas ja siis jälle mitu nädalat tööd, higi ja pisaraid.

Kedagi ei huvita. Mitte kedagi tegelikult. Hingemattev on see tunne. Sa teed ja tõttad, kuid kuhugi ei jõua.

Elu parimad aastad on illusioon. Siin seda ei ole.

Jah , pealkiri oli küll vastuste otsimine, kuid selleks pole vaja isegi küsimusi esitada. Sest siin lihtsalt ei ole midagi küsitavat. Siililegi selge, et see pole minu koht.

Vahel ma naudin üksindust. Tegelikult mulle meeldib päris tihti olla üksi isenendaga. Täna käisin jalutamas ja see oli hea. Lihtsalt käia ilma, et peaksid oma sammu kellegi teisega ajastama. Rahulikult enese ja oma mõtetega. Vaadata ringi, tunda veidi kurbust, naeratada suvalistele inimestele, kes vastu tulevad. Korjata sügiskollaseid vahtralehti. Tulla koju , istuda rahulikult. Teha seda, mis meeldib. Tantsida, kui tuju tuleb. Süüa sokolaadi ja tundmata ebamugavust, kui teisele ei paku.
Ei paku pinget? If you like it, you know it. If you don't, then you don't.

Georebane

Mõtlesin kirjutada vahelduseks sellele halale jms stiilis mida tunnen jutule ühe mida teen loo.

Nonii.

Igatahes, siinne elu on erinev mu elust kodulinnas. Pole väga imestada ka ju. Tartus on noori inimesi ka ikka tänavapildis erinevalt Haapsalust.
Käisin laupäeval Zavoodis, mis esmapilgul tundus lihtsalt üks väike uberik, kus rahvas oma jooki libistab. Muusika oli täitsa hea, kuid ju oli see seltskond, mis mulle seal meeldima hakkas. Ühtede täiesti suvaliste tüüpidega mängisime lauajalgpalli ja proovisin seda imehästi lõhnavat kirsitubakat, mis oli sada protsenti pettumus. Tavaline suits, ei midagi muud. Sai räägitud seal veel muu rahvaga ja kuidagi tore oli. Inimesed ei olnud kapseldunud ja neil ei olnud kiiret. Ühel kutil olid nii ilusad sinised silmad, need nagu paistsid läbi.

Mida ma siin õigupoolest teen?

Ma ei oska sellele isegi vastata. Ma tahaksin tõesti ära. Asi pole selles, et ma pole valmis tööd tegema või midagi, ma lihtsalt tahan ära. Ja ma isegi ei oska seda ratsionaalselt seletada.

Alles see oli, kui ma mõtlesin oma tulevikule, kui millelegi kaunile, kuid nüüd on mul pidevalt tahtmine nutta, kui ma sügavamalt mõtlema sellele asjale jään. Kaasaarvatud on see praegu. Iga üksik hetk iseendaga viib mind mu plaanile lähemale, oma ettetallatud rajalt sinna, kuhu ma ei peaks olema. Või on hoopis see koht vale ?

Kas teiste arvamus mind selles osas huvitaks, ei ole peamine. Ainuke, kelle jutt mind kõigutab, tegelikult mu enda ema oma, mitte kellegi teise. Sest teistel on alati ükskõik. Nad toovad sulle soovitusi, mida sa tead juba ammu. Ammu enne kõike. See nii-öelda kindel valik, millega sa ei eksi ega tee midagi valesti.
Aga kui ma olen siin kurb ja masendunud, siis ongi ju kõik valesti.
Ükski algus ei tohiks olla ju nii raske. Ma ei taha olla koormaks teistele, kuid mulle näib, et minu elatamine siin on lihtsalt puhas ajaraisk, kuna kõik tunne on kadunud.
Massiline lambakari, lävendi ületanud reklaamiohvrid, kes tulid parima järele ja said vaid seda, mida kõik teisedki. Elu on küll võitlus, kuid see siin on MINU oma ja ma ei taha seda SIIN jätkata. EI taha.