Sünnime abitu, kisava ja limase tombuna siia maailma. Alustame antud võimalust, tinglikult oma rada. Miks tinglikult? Sest see oma rada pole enam väga oma. Võiksime näha kogu eksistentsi hoopis teisest perspektiivist. Edukust ja mittekellekski olemist. Kõik alustavad nullist, ei milletagi, ei teadmiste enese ega maailma kohta. Vaid piiramatud võimalused. Taaskord - tinglik vabadus. Aegade jooksul on suudetud eluks püsimiseks luua nn. ideaalne viis seoses meie kasvamise ja arenguga. Et kui oled laps, siis pead olema koolis ja muutuma tõsiseks täiskasvanuks. Kas siis täis kasvamine on tarkusi täis kasvamine, samal ajal enese mina minetamine?
Ei saa olla allakäiku, sest olemine säilib, ja ka olemises, nii tühine kui see ka vahel ei tundu, on siiski mitteeksisteerimisest kõrgemal tasemel. Kui oleks inimestel võime rännata tajumatute, kuid kindlasti olemasolevate kõrgemate dimensioonide vahel, oleks ehk lugu teine.
Mis oleks, kui ei eksisteeriks majandust, haridussüsteemi, seaduseid.. Kas elaksime kaoses või paradiisis? Kas oleksime võrdsemad, kui oleme seda praegu? Kas jooksime ennast lolliks ja saaksime narkootikumidest üledoosi või poleks üldse kedagi, kes alkoholi toodaks ? Rahata maailma lakkaks ..? Ei. Siis jääks alles koorealune. Säsi ja sisu, asjade tuum. Inimesed ja suhted, toit, armastus, pere. Loomulikult ka tülid ja probleemid. Kuid kindlasti oleks maailm rahulikum sellest meeletust konkurentsist. Hipi-elustiil võiks tuua, ma arvan, vähemasti kahele kolmandikule kindlasti rahulolu. Loovus ja kujutlusvõime tooksid värvid kindlasti ellu, mida tänapäev on nii meeletult nõrutanud meie vaimust.

trepp

Ma pole mingi kirjanik, et siia midagi jõle sügavat kirjutada. Maailmavalust ja maailmarahust ja surmast ja mannavahust. No tegelikult võiks kah, aga see selleks.
Vahel tuleb ette hetki, kus sa näed, et kogu see maailma värk on vussis, kuidagi uskumatu, et kogu see masinavärk veel endiselt vee peal püsib. Näiteks praegu kogu see valimiste rõõmuratas Eestis on tekitanud sellise tunde, et meie eest ei seisa siin keegi. Ja kõik on jube pahased ja kiruvad võimu. Ja lähevad jälle märtsikuus ja valivad rahuliku südame reformierakonna.. Oravate vabariik. Mitte et teised palju paremad oleks. Ise peame elama niikuinii. Aga algus võiks kõigil olla ilus ja võrdne. Sest sünnihetkel me seda ju oleme. Lükkame käima omaenese ajaratta ja loodame, et see veereb ikka edasi.
Paljusid filosoofe on ajastu käigus alati muserdanud äng, et kunagised ajad olid paremad, et meie loodud aeg on pidevas allakäigus. Eks oli Pythagorasel kindlasti ilus elu oma Jumalikku päritolu täiusikkude vormide maailmas. Või kosmiliste maiadena, kes püüdsid meie maailma sagedusi sünkroniseerida Galaktika omaga. Eesmärk, kord täidetud, polnud neil enam vajadust siin lihakehana eksisteerida. Kuigi... euroopast sisserännanute julmus panna naised-lapsed majja, see süüdata ja lasta meestel kuulda oma perede surmakisa ning seejärel saada tapetud on minu mõistuse jaoks ikka äärmiselt sadistlik tegu. See pole lihtsalt vabanemine, see on mingi haiglaslik valu nautlemine, piinanektari rüüpamine hõbekarikast.

Kriitikameel
On vajalik igale funktsioneerivale inimesele. Eile ma märkasin, et mul viskab see kopa ette, mitte just kriitika, vaid sulaselge tagarääkimine. Lihtsalt teiste välimuse üle naermine ilma mingi põhjuseta. Enesele SELLISE tegevusega rõõmu leidmine. Labane ja kitsarinnaline suhtumine. Me peaksime ikka tõsiselt rohkem kontrollima oma käitumist teiste inimeste suhtes. Vastikus tekib juba .. Ma ei saa öelda, et ma ise oleks mingi tubli selle koha pealt, vahel olen vihane ja purskan igasugust jama välja, impulsiivne või midagi. See on see täiskasvanute maailm , kus 80 protsenti juttudest on naabrinaise koduremondist, lapse kuritegudest ja naabri-Malle kaalutõusust. Kord mainisin ma seda oma vanaemale, et mis vahet sel on, kuidas teised elavad. Selle märkuse peale muidugi nähvati mulle, et ma olen ikka terava keelega.

Ah, ma ei taha isegi lugeda seda rosinasaia, mis ma praegu kokku kirjutasin. Head sõbrapäeva kõigile!

..

Hi, me again!
Kirjutan, sest pidasin vajalikuks mainida- miski on korrast ära. Kõige hullem selle juures on see, et ma ei tea päris täpselt, millega on tegu. Enesesse vaatamine ei andnud hetkel tulemust.
Ehk on tegu lihtsalt vajadusega suhelda rohkem? Viimastel nädalatel olen tundud end rohkem üksinduses, isegi koos kellegagi olles. Isoleerituna. Külma ja samas naiivsena.
Eile öösel oli täiskuu. Juhtus nii, et ma jälle unes sonisin. Hirmutan siin inimesi niiviisi. Haha. Aga jah, ütlesin : '' ma ei taha, ma ei taha..'' god knows what, aga ma ei taha nähtavasti. Eks ole .
Unes nägin üldse suuri madusid, kes redutasid kuskil puude peal, kuni oksad läksid raagu. Aga no need olid ikka ühed pirakad maod. Mingi video või film oli ka veel unes, kus mingi mees tükeldas teatava rümba päris jõledalt tükkideks. Verd oli palju. Paanikahoos tahtsin käsi pesta, aga ka kraanist tuli verd.. Vaimne tasakaal on ikka paigast ära, rsk.

tühi tekst

Tahaks midagi õudselt kirjutada. Lihtsalt näpud sügelevad. Kõik on kuidagi liiga korras praegu :D Võib-olla sellepärast ei oskagi miskit viskit siia toota. Jõulud tulevad ju varsti. Kooliga on korras. Vabadus. Tegin eile piparkooke ja glögi ja lugesin Meister ja Margaritat. Toas oli hubane oranžikas valgus. Alles hiljuti sai metsas käidud rõõmu hingamas. Tõesti, tuju on praegu hea. Ja kui kõik on hea, siis tegelikult ei oskagi midagi kirjutada. Mina vähemasti. Mulle on blogi rohkem südamepuistamise koht, kui mingite sündmuste jäädvustamise paik.
Panen siia siis mingi ilusa pildi või midagi .

sa olid tubli

Pühi puhtaks oma silmad. Ava nad täielikult. Nii on parem.

See sai nüüd ühele poole. Tormiline, kurb, uudne, tugevdav ja arendav ning teisalt taandarendav sügissemester ütles nägemist.
Nemad on paremad kui ma alguses oskasin loota. Nemad on aga egoistlikumad, kui ma enne ehk oleks tahtnud tunnistada. Paljud neist vähemalt.
Jänese kõrvad paistsid lumehange tagant. Mängisid ilusad eesti laulud ja olid inimesed, kes mõistsid üksteist ja leidsid puuduolevad sõnad lennult. Nagu mitu mina, mis täiustavad tervikut. Mulle meeldis ideede jagamine. Enese leidmine teiste läbi. Ja miks nii palju mina on meie lausetes?

I m so random.
Jäine kuu tõuseb meie kohale.
Vein on soe. Sõbrad on soojad.
Puhakem, sõbrad. Nüüd on selleks aeg.

1 2 3

Kaotage kontroll. Näidake enda mina.

Kes te olete? Kuhu te tormate?

Kiire, kiire, kiire.

Viirastuslikus udus liigub hammasrattana aeg.

Hinged ahelates.

Silmad maas, tee on ees.

Astu, astu, astu!

Annab asu või mis- ei saa enam aru?

Pea läks rajal kaduma, hing jäi hulpima kesksesse tühjusesse.

Sinu naer kajab tühjalt.

Rumalad pilgud saadavad su samme.

Mõistus tõrgub.

Lõhnad, maitsed, helid.

Tõmbad sisse, sügavalt, seedid, võngud kaasa.

.. Ja lähed edasi.

Mineviku varjud on alati kaasas.

Tülgastusega silmitsed neid moraalijüngreid. Samal ajal põlastad ka iseennast.

Liivaterad rannal näivad kaunid. Õnnelikud.

Ei taha enam närve neile kulutada, avad silmad.

Võtad enda kätte saatuse mängulaua ja astud otsustava käigu.

Võitlus alaku. Hing on lõpuks vaba. Unusta kontroll.

Mingil hetkel käis ära see klõps. Muutused ei pidavat toimuma üleöö, kuid ma tunnen, et mul pole üldse vajadust koju minna. Ma poleks uskunud, et ma seda nt nädal aega tagasi oleks öelnud. Samas ma ei saa öelda, et ma seda kohta siin väga armastaks, just ühikat ja kooli, kuid miski siiski on teistmoodi nüüd. Ma vajan praegu suhtlust, tunnen kohe siirast vajadust selle järele. Kooliga läheb, nagu ta läheb. Mille jaoks pingutada ninast veri välja, kui see pole mu kirgki. Lasen asjadel voolata omasoodu. Tasakaalukus ja täiskasvanulikkus koputas mu õlale ja ma tervitasin teda. Vähemasti praeguseks. Teades oma natuuri, siis ei pruugi see sugugi pöördumatu protsess olla.

Eile käisin tõrvikukõnnil, oli esimene detsember. Kindad haisevad endiselt petrooleumi vms järgi :D Aga jah, selline vahepala. Õhtul sai veel lõdvestustreeningus käidud, mis oli ülichill, said keskenduda iseendale ja tunnetada keha ja hingamist. Vaikust ja vaikseid helisid. Ja siis õhtul 11 paiku otsustasin kursaõe poole õppima minna, ja isegi veidi õppisime, kuigi põhiauru sai suhetest rääkimine. Küsisin temalt muuseas: kas sa oled õnnelik ? Naljakas, et inimesi võtab see küsimus esmapilgul nagu kohmetuks, nagu mis võttes ja nii. Õnne nimel me ju kõike peakski elama. See peaks olema siht. Aga ma ei süüdista teda, igapäeva virrvarr ajab selgemalgi mõistusel pea sassi...
Homme tahaks genni minna, on alati tundunud lahe koht, aga samas pole seal sees korralikult peol käinudki. Ükskord esinesime seal ja paar korda sai seal ees öösel istumas käidud, aga selge eesmärgiga sinna minna - pole saanudki!
A ja siis laupäev ka pidulik rets, nimega reps.
Ah ja, 2 nädalat jäänud 1 semestri lõpuni, ohjee. Janunen ilukirjanduse järgi. Meister ja Margarita -t olen juba ligi pool aastat tahtnud lugeda, ehk nüüd jõuluajal rohkem.. aega.
Tingimusteta armastus on ikka paganama raske. Lihtsalt väike off topic mõte.
Kui inimestel oleks rainbowskin, huvitav, mis värvi nad päevitades läheks? Ja huvitav, millal mingi inimene vaatas taevasse ja mõtles,et see sinine taevas pole niisama kuppel, et seal taga on veel midagi? Midagi meeletult suurt ja meile hoomamatut.
Talv on ilus. Öises Tartus kõndida on mõnus :)