sa olid tubli

Pühi puhtaks oma silmad. Ava nad täielikult. Nii on parem.

See sai nüüd ühele poole. Tormiline, kurb, uudne, tugevdav ja arendav ning teisalt taandarendav sügissemester ütles nägemist.
Nemad on paremad kui ma alguses oskasin loota. Nemad on aga egoistlikumad, kui ma enne ehk oleks tahtnud tunnistada. Paljud neist vähemalt.
Jänese kõrvad paistsid lumehange tagant. Mängisid ilusad eesti laulud ja olid inimesed, kes mõistsid üksteist ja leidsid puuduolevad sõnad lennult. Nagu mitu mina, mis täiustavad tervikut. Mulle meeldis ideede jagamine. Enese leidmine teiste läbi. Ja miks nii palju mina on meie lausetes?

I m so random.
Jäine kuu tõuseb meie kohale.
Vein on soe. Sõbrad on soojad.
Puhakem, sõbrad. Nüüd on selleks aeg.

1 2 3

Kaotage kontroll. Näidake enda mina.

Kes te olete? Kuhu te tormate?

Kiire, kiire, kiire.

Viirastuslikus udus liigub hammasrattana aeg.

Hinged ahelates.

Silmad maas, tee on ees.

Astu, astu, astu!

Annab asu või mis- ei saa enam aru?

Pea läks rajal kaduma, hing jäi hulpima kesksesse tühjusesse.

Sinu naer kajab tühjalt.

Rumalad pilgud saadavad su samme.

Mõistus tõrgub.

Lõhnad, maitsed, helid.

Tõmbad sisse, sügavalt, seedid, võngud kaasa.

.. Ja lähed edasi.

Mineviku varjud on alati kaasas.

Tülgastusega silmitsed neid moraalijüngreid. Samal ajal põlastad ka iseennast.

Liivaterad rannal näivad kaunid. Õnnelikud.

Ei taha enam närve neile kulutada, avad silmad.

Võtad enda kätte saatuse mängulaua ja astud otsustava käigu.

Võitlus alaku. Hing on lõpuks vaba. Unusta kontroll.

Mingil hetkel käis ära see klõps. Muutused ei pidavat toimuma üleöö, kuid ma tunnen, et mul pole üldse vajadust koju minna. Ma poleks uskunud, et ma seda nt nädal aega tagasi oleks öelnud. Samas ma ei saa öelda, et ma seda kohta siin väga armastaks, just ühikat ja kooli, kuid miski siiski on teistmoodi nüüd. Ma vajan praegu suhtlust, tunnen kohe siirast vajadust selle järele. Kooliga läheb, nagu ta läheb. Mille jaoks pingutada ninast veri välja, kui see pole mu kirgki. Lasen asjadel voolata omasoodu. Tasakaalukus ja täiskasvanulikkus koputas mu õlale ja ma tervitasin teda. Vähemasti praeguseks. Teades oma natuuri, siis ei pruugi see sugugi pöördumatu protsess olla.

Eile käisin tõrvikukõnnil, oli esimene detsember. Kindad haisevad endiselt petrooleumi vms järgi :D Aga jah, selline vahepala. Õhtul sai veel lõdvestustreeningus käidud, mis oli ülichill, said keskenduda iseendale ja tunnetada keha ja hingamist. Vaikust ja vaikseid helisid. Ja siis õhtul 11 paiku otsustasin kursaõe poole õppima minna, ja isegi veidi õppisime, kuigi põhiauru sai suhetest rääkimine. Küsisin temalt muuseas: kas sa oled õnnelik ? Naljakas, et inimesi võtab see küsimus esmapilgul nagu kohmetuks, nagu mis võttes ja nii. Õnne nimel me ju kõike peakski elama. See peaks olema siht. Aga ma ei süüdista teda, igapäeva virrvarr ajab selgemalgi mõistusel pea sassi...
Homme tahaks genni minna, on alati tundunud lahe koht, aga samas pole seal sees korralikult peol käinudki. Ükskord esinesime seal ja paar korda sai seal ees öösel istumas käidud, aga selge eesmärgiga sinna minna - pole saanudki!
A ja siis laupäev ka pidulik rets, nimega reps.
Ah ja, 2 nädalat jäänud 1 semestri lõpuni, ohjee. Janunen ilukirjanduse järgi. Meister ja Margarita -t olen juba ligi pool aastat tahtnud lugeda, ehk nüüd jõuluajal rohkem.. aega.
Tingimusteta armastus on ikka paganama raske. Lihtsalt väike off topic mõte.
Kui inimestel oleks rainbowskin, huvitav, mis värvi nad päevitades läheks? Ja huvitav, millal mingi inimene vaatas taevasse ja mõtles,et see sinine taevas pole niisama kuppel, et seal taga on veel midagi? Midagi meeletult suurt ja meile hoomamatut.
Talv on ilus. Öises Tartus kõndida on mõnus :)

Iga vesi jõuab ükskord jõkke. Tätte, oh jah.
Jõudsin taas üle kuu aja koju. Nõnda hea oli. Keskkonnavahetus on nii paganama kosutav, kõigest sellest survest eemal. Ja kui juba Haapsalus, siis, tore jälle näha nö vanu sõpru, kellest enamiku kohta võib öelda nüüdseks vaid parimal juhul tuttav.
Igatahes sai oldud 1 tüübi juures, kus.. polnud väga meelierutav. 8, lennujaam, mida iganes pakutakse. Siin me oleme. A ja võlvis ju ka sai veidi trumme toksitud, sest kokku need pandud ei olnud , mis ei osutunud siiski takistuseks.
.. Külm , veidrad värinad, palavikuline tunne. Mis muu, kui palavik see oligi..
Ihude soojas on siiski hea. Lähedus inimeste vahel on nii siduv, ühtsus ja hoolivus. Või on see kõik taandatav alkoholile? Jään vastuse võlgu. Peaks õppima eksamiks. . . Ah, aga ma ei taha ennast jälle sundida. Sunnid ja sunnid ja jõuad ikka samasse punkti, kuhu kõik teised ühiskonnajüngrid. Sipelgad, kes töötavad peatumata, et viia ellu suurt plaani. Hoida süsteemi töös.
Ma ei taha täna kuidagi sujuvalt kirjutada. Kõik jookseb kui hakitub filmiriba, kus iga kaader on teisest sõltuv, kuid samas iseseisev.
Lumi on maas, koer on lombakas, ja mul on inimestest kahju. Veel hullem , mul on ka endast kahju. Selle teksti pealkiri peaks vast olema segaduses küsimus. Suur , igavikuline tühjus. Ruum, millel pole lõppu ega algust. Halleluuja johhaidii.

sa ära ära jahtu

Selg sirgu, siis käivad kehast puhtamad ja ilusamad mõtted läbi.
Heli kõlab, võngub kõritunneli väikestel membraanidel.
See on tõepoolest nii, et inimene kuivab igapäevase akadeemilise surve all. Kõik konarlused püütakse iga hinnaga ära lihvida. Aga mina lähen ikka aina imelikumaks. Tuim, liivapaberiga silutud ja teadmisi täis topitud veidrik. Lambasadamat ei ole ju olemas? Veel vähem torujuhet, mida mööda villased määgides sammuvad paremate rohumaade poole.
Tere me oleme geograafid! Ei ole ju?! Me oleme tudengid, kelle ainus uhkus on öelda, et pärast 3 kuud oleme juba geograafid, kuid tegelikult.. ei tea me sittagi. Me oleme inimesed. Ja lambad on täieõiguslikult lambad, lõppude lõpuks on ka mustad lambad lambad.
Tekkinud on jälle tahtmine põgeneda reaalsuse eest kuskile värviliste kujutelmade embusse. ga need tahtmised tahtmisteks jäävadki, alatihti. Armastusest rääkimata. Aga ma ei armasta praegu ennastki, kuidas saab siis keegi teinegi seda teha.
Mu nahk on kui kuumaastik. Ma ei saa seda kontrollida, see lihtsalt elab oma elu. Kuigi mu hirmudest ta toitub meelsasti. Olen mõelnud nii mõnelgi korral, et ehk mu praegune psüühiline seisund on põhjustanud mu allergia ägenemise, allasurutud mõtted tahavad välja ju kuidagi pääseda. Kõik me tahame ju vabadust. Või siis õndsaid ahelaid?

Häda ja Viletsus. Oh häda, alles eelmine nädal , ostsin õuna, mis mäda. Oh, häda!

Uni on. Ma tahaks magada. Nüüd ja pikalt. Avada silmad ja pugeda oma soojast kookonist välja, kui lumi on maas. Astuda öös lumevaibale, visata pikali ja vaadata taevasse, kust tuleb lund aina juurde. Kõik on vaikne ja valge. Kõik probleemid on kattunud lumega, nad on jäätunud ja kahjutud.

Tahaks kõiki näha, inimesi, näha, kuhu nad jõudnud on. Kui on kuhugi muidugi. Ja ma ei pea silmas seda, kus koolis nad õpivad, vaid mis inimesed nad on. Muutused muudavad ju inimest kõige rohkem. Oot, mida ?! Igatahes jah.. nii on.
Ma ei taha enam analüüsida, üle mõelda, kuid harjumused surevad visalt. Soojust, värve, rõõmu, vabadust..

Otsides vastuseid kulunud küsimustele.

Ma asun Tartus. Siin ma olen. Kohut võivad mõista vaid vähesed.

Puurilind oma hallis kastikeses, olemas on voodi, laud, riiul ja tool. Nokin tasa teri ja kogun vastumeelselt risustavaid teadmisi. Hingan ajale kuklasse, kuid kätte ma teda ei saa. Oma laulu olen juba ammu minetanud. Kurvaks muutuvad mu silmad, kui nähtamatu käsi tõstab mu jälle siia keskkonda. Mõned lennud läänemaale toovad minusse sära, kuid lõpuks tõmbab õhukeeris mind tagasi puuri. Ja nii ma nokin teri ja nukrutsen ja ajan taga tühja tarkust, mis kuhugi ei vii.

Vastikustundega tulen loengust tagasi ühikasse, kus mind ootab jälle õppimine. Ained on tülgastavad, vaid keemia, füüsika, matemaatika. Jätke palun see tamp ja laske mind koju!

Retsimise eest küsitakse 100 krooni, 1 öö metsa vahel. Toredad kaasgeograafid tõesti. Andke andeks, milleks see kõik? On raske olla ülikoolis inimeste keskel, kel kõigil on mingi visioon, mingisugunegi aimdus, kuhu liikuda. Mina seda ei oma. Ma pole ambitsioonikas. Ehkki mulle meeldib raha nagu igale teisele inimesele, ei näe ma seda töös ega elus peamisena. Tahan rahu ja tasakaalu, stabiilsust. Ja seda just meie tänapäeva maailm ei salli. On pidev kiirustamine ja hoo lisamine, raha kogumine ja eesmärk kõigil jõuda tippu. Ma tahan peatuda, mõtelda, unistada. Nokitseda tasapisi ja omaette. Teha midagi, millest oleks kasu.

Tahaks lihtsalt olla kodus. Mul on kõrini sellest kohast. Ma ei saa siin puhata, selleks ei anta sulle võimalust. Ideaal on pidev teadmiste ammutamine. Aga mis siis, kui ma ei taha seda?

Mõni õhtu toredas seltskonnas ja siis jälle mitu nädalat tööd, higi ja pisaraid.

Kedagi ei huvita. Mitte kedagi tegelikult. Hingemattev on see tunne. Sa teed ja tõttad, kuid kuhugi ei jõua.

Elu parimad aastad on illusioon. Siin seda ei ole.

Jah , pealkiri oli küll vastuste otsimine, kuid selleks pole vaja isegi küsimusi esitada. Sest siin lihtsalt ei ole midagi küsitavat. Siililegi selge, et see pole minu koht.